по русски

Karl Koppelmaa tulevikudraama

ROHELINE NAGU LAULAKS

esietendus 24. septembril 2020 kell 19 Narva Vaba Laval

Laval:

Margus Prangel
Kersti Heinloo
Nikolai Bentsler
Alina Karmazina
Siim Maaten

 

dramaturg Tamur Tohver
lavastaja Tamur Tohver
lavastaja assistent Helene Tismus
kunstnik Riina Degtjarenko
helilooja ja esitaja Mait Rebane
koreograafia Amanda Hermiine Künnapas
valguskunstnik Tamur Tohver
video Henri Viies               

tõlked vene keelde Igor Kotjuh ja Nikolai Bentsler
partner Vaba Lava teatrikeskus
teavitus ja levi Georgi Viies
toetajad Integratsiooni Sihtasutus, 
AD Angels, Digiekraanid

 

Etendused

Narva Vaba Laval (Linda 2): 24.9 kell 12 ja 19:00, 5.10 ja 6.10 kell 12:00

Tallinna Vaba Laval (Telliskivi 60A): 26.10 kell 19 ja 9., 10.11. 2020 kell 19:00

vanusepiirang 14+

Lavastus on eesti ja vene keeles koos subtiitritega.
Piletite broneeringud ja tellimused gruppidele

Karl Koppelmaa

autorist:
1992. aastal sündinud Karl Koppelmaa lõpetas 2016. aastal Eesti muusika- ja teatriakadeemia ning tegutseb näitekirjaniku ja lavastajana. Karl on ELL juhatuse liige ja Polygoni Teatrikooli õpetaja.

Karlist: lavastajateliit.ee/ell-nimekiri/liige/karl-koppelmaa/

ETENDUSEST LÄHEMALT

sisukokkuvõte:
Karl Koppelmaa näidend „Roheline nagu laulaks“.
https://kultuur.err.ee/831551/karl-koppelmaa-voitis-rahvusvahelise-naidendivoistluse

“Tegu on viie tegelase põimunud monoloogide abil jutustatud utoopiaga. Keskmes on sündmused, mis viisid Kolmanda maailmasõjani 2031. aastal, ning seejärel muutunud Euroopa/ Eesti ülesehitamine. Koppelmaa kasutab seega elulooteatri võtet, aga tegelased on (ilmselt) välja mõeldud ning näidendi teeb paeluvaks just nimelt see, et meenutatakse sündmusi, mis tegelikult pole veel toimunud. Tekst on huvitav lugemine ka esseena, praegu Euroopas toimuva kommentaarina.”
(Ott Karulin „Piirijutud“, Sirp, 18.05.2018, https://www.sirp.ee/s1-artiklid/teater/piirijutud/)

“Roheline ei laula, ainult tundub nii. Pealkiri algas lõpust. Sõda juba käib. Või pigem: sõda käib ikka veel. Näidend fantaseerib teemal, milline on minu põlvkonda kuuluva Sebastiani elulugu. Huvitav on seejuures asjaolu, et ükski näitleja Sebastiani ei kehasta, temast räägivad tegelased, kelle elu Sebastian mingil moel mõjutas. Peale Sebastiani seob neid omavahel ka see, et kõik nad on ühel eluhetkel küsinud endalt, kes nad on. Ja pole osanud sellele vastata.
(Karl Koppelmaa) https://www.facebook.com/events/557112088070279/?ti=icl

„Roheline nagu laulaks“ võitis 2018 aasta kevadel peapreemia Nürnbergi Linnateatri XIII näidendivõistlusel „Talking About Borders“




Tamur Tohver, lavastaja:
”Madis Kõiv: kunagi pole olnud, et sõda pole olnud. Kuskil on kogu aeg sõda.”

See on õõvastav lugu. Ma ei soovi selliseid lugusid kunagi lavastada. Aga ma näen tulevikku, kuhu selline reaalsus väga kergesti asetub. Võimalikuks saab. Ja sellepärast lavastan ma sellise loo, et ma ei peaks sellist tulevikku kunagi kogema. Veelvähem minu lapsed või inimekond tervikuna.
Tasub tähele panna, et hetk, milles lugu näeme, on juba peale koledusi.
Selgusesse jõudmine. Seega- õnneks on sellegi loo tunneli lõpus valgus…

Ja veel üks asi. Mulle ei meeldi sisutühi kaasaegne vormiga mängitsev, välist šokeerivust ihkav ja realismi üleshaipiv etenduskunst. Juba Mihhail Tšehhov ütles, et kui seda ihaleda, peaks efekti saavutamiseks lõpuks päriselt laval kõrisid läbi lõikama. Ma lisaksin: ja ka siis mõtleks vaataja, et hmm, kuidas nad seda teevad…

Mulle loeb silm.
Mulle loeb, kui atmosfäär on päris, sest see tuleb inimese seest. Ükskõik, kui peent digirealismi me ei ehitaks, loeb teatris inimese reakstioon. Impuls ja tagasiside. Need tegelased on siin kõik süütud, just nagu sina või mina.
Nende pärast lavastan ma selle loo.

Riina Degtjarenko, kunstnik:

“See on oluline integratsiooni lugu: seda teeved koos eestlased ja venelased  ning see räägib kriisisituatsioonist, kus ei ole oluline, mis on su rahvus; kus sa oled silmitsi universaalsete, sügavate teemadega, mis seob kõiki inimesi mingil sügavamal ja samas algolemuslikul, inimlikumal tasandil.”

Kristel, visionäär, isikuarengu personaaltreener:

See on lugu maailmast, milles me ei taha elada ja tulevikust, kuhu me ei taha jõuda. Kõikides maailmades ja tulevikkudes on aga ennekõike inimesed ja nende lood. Inimlikkusest ja selle puudumisest, armastusest ja selle puudumisest. Kuidas ühiskonna püüdluste ja küündimatuse taustal mõjutavad kõik otsused, kogu poliitika tegelikult iga tavalise inimese elu. See peaks olema kohustuslik vaatamine kõigile, kes tänapäeval midagi otsustavad, midagi omas meeles ja mõttes arvavad maailmast ning selle arengust. Et teadvustada, mida tegelikult tähendavad ühiskonnas toimuvad muutused üksikute indiviidide tasandil.  See näidend annab lootust, et kui me teadvustame selliste lugude võimalikkust täna, siis ei saa need kunagi teoks.

Georgi, turundusguru:

See lugu meenutab mulle tunnet, mis tekib mul kui lennukiga reisides olen saabumas uude linna, kus ma pole veel kunagi käinud. Lennukiaknast näen sadade võib-olla isegi tuhandete kodude katuseid, kontorihooneid, tööstuseid. Iga katuse all on inimesed, kellel on oma elu ja mõtted. Oma mured, oma unistused. Näen linnu, mis on kannatanud sõja ajal. Kes on sõdinud, kes põgenenud. Näen linnu, mis on tulvil väga erinevatest inimestest. Kui palju nende mõtted ja teod mõjutavad teiste inimeste elu? Mis viib inimesed armastuseni, kurjuseni, sõjani? Juba esimesed read näidendi tekstis puudutasid mind: „Me olime vist viimane põlvkond pikaks ajaks, kes veel mängisid sõda. Järgmised juba sõdisid päriselt.”

TEATRIKÜLASTAJAD

Suurepärane näidend, suurepärane etendus! Valusalt mõtlemapanev:)
Suurepärane lavastajatöö! Suurepärased näitlejatööd!
Suur tänu kõigile tegijatele:). Anna Maikallo, Narva Eesti Gümnaasium,sotsiaalpedagoog

MEEDIAKAJASTUSED