J.Tätte “Meeletu” on napakalt lõbus külalugu ühe ärimehe taipamisest oma äriedu tipul, et on nagu Tallinna prügimäe kajakas tornhoone akna taga: seisab ühe koha peal, tiivad laiali ja vahib nürilt ühte punkti! Ta võtab aastaks aja maha ning asub kõrvalisse talusse erakuelu elama. Saanud uut energiat, tulevad peagi veidrad kohalikud küll mure, küll uudishimu pärast uut asukat kaema ja pooljuhuslikult saab mehest peagi… Aga seda juba etenduse käigus! Nojah, aga samal ajal külastab teda salapärane neiu, kes mehe pead üha rohkem segi ajab. Muutuste keerises ei saa me keegivarsti enam aru, kes tegelikult veidrik on ja kuhu me teel oleme …  Kas eduka inimese mured ja rõõmud on kaalukamad, kui ülejäänute omad? On need üldse teistsugused või kas elavad sellised inimesed muretult? Kui palju maksab hingerahu? Ja lõppude lõpuks, kas peab ikka kogu aeg niiviisi koputama?! Ning kas 6-7 tuhat on piisav hind maja eest, kus pole elektrit, sissesõiduteed, dušši ega garantiid, et uksepiidal suudlemisest midagi välja tuleb? On ainult natukene valget aega, pink, järv ning tamm.10. aastat on möödas “Meeletu” kirjutamisest ja alles täna hakkab see meie meelest kõlama! 

Monica: Eile oli õudsalt hea film, see mõrtsukas oli nii nunnu. Käib sul siin keegi külas ka või?  Mina: Mõned on käinud. Külamehed. Monica: Mis sul nendega rääkida on? Mina: Niisama. Tead, ma olen siin nagu usukuulutaja! Monica: Mis asi? Mina: Usukuulutaja! Ma ei tea, mis usk see on, vaevalt, et midagi uut, aga… Monica: Kallis, mis juttu sa mulle praegu räägid?

Meinart: Kas ma olen nüüd siis õnnelik? Mina: Jah. Hoia seda tammetõru koduni peos. Meinart: Aga kas ma kärakat võin panna? Vahel? Mina: Võid. Vahel. Aga tõru peab siis peos olema.

“Ma käisin laupäevasel etendusel. Ma ei oodanud mingit erilist elamust, kuna olin filmi 2-3x näinud (ülihea!) ja arvasin, et mis need harrastusnäitlejad oma kitsastes oludes ikka teha suudavad. Aga sain superelamuse! Näitlejad olid ülihead ja just tänu nendele “kitsastele oludele” jõudis sõnum vist alles nüüd lõplikult minuni. Igatahes mul oli vist enamus ajast kananahk ihul, silmad märjad ja suu naerul. Aitäh-aitäh teile, te olete super-ägedad!!!!!”

Teatrikülastaja Kati Facebookis

“Minul oli võimalus näha tänast (06.08) Urvaste etenduse peaproovi ja ma ütlen teile head sõbrad…. see mis hakkab toimuma nii laval kui teie sees on uskumatu!”

Helger Urvastest

“ Tänud meeldiva etenduse eest,võrratu keskkond ja väga toredad andekad näitlejad!Supper!!!!”

Sigri Facebook

 “Kas need on Polygoni õ p i l a s e d? Ma kujutan ette, millised on siis veel lood kutseliste näitlejatega- peab sügisel kindlasti tulema!” 

Teatrikülastaja Sirje vaheajal

See on MEELETU, millega teatritegijad ja näitlejad hakkama on saanud. Sellist emotsiooni annab tavalisest teatrisaalist otsida. Lausa kohalikud linnud andsid oma panuse vastava meeleolu loomiseks. Justkui tellitult, õige koha peal, siis kui üks MEELETU ärimees jõudis oma uue, otsitud maja juurde lisasid kohalikud kured oma häälitsustega seda looduse tunnetust juurde.
Samas, mida mina otsisin sellest tükist, seda ka leidsin. Ma ootan alati, et see lugu ja need näitlejad keda ma vaatama lähen puudutaksid mind ja nad tegid seda. See tükk on mõeldud enamasti just neljakümnendates meestele. Ka Jaan Tätte on selle kirjutanud just selles vanuses. Neljakümnes elusaasta on just see verstapost, kus sa hakkad mõtlema selle üle, et kas see tee, kus oled või need valikud,mida oled teinud, kas need on just need õiged? Veel on aega muutusteks ja paljud mest on valmis MEELETUSTEKS. Mõni jätab oma senise pere ja abiellub endast mitukümmend aastat nooremaga, keegi vahetab ametit jne. Samas kõigil tekib enne oma isiklike otsuste tegemist vajadus korraks aeg maha võtta ja analüüsida oma seniseid otsuseid ja vajadusel midagi oma elus muuta. Paljud on valmis selle nimel MEELETUSTEKS. See tükk räägibki ühest MEELETUST ja tema valikutest. Väga hea ja mõtlemapanev tükk. 

Kaarel Mäesalu Facebook

Maale-elama – Jaan Tätte “Meeletu” Urvastes

Culture.ee – J.Tätte “Meeletu”