Äratus

USKUMISE KUNST

Lavastaja, näitleja, teatripedagoog ja -uurija Tamur Tohver avab teatrikunsti ja selle õppe olemust ja vajalikkust. 2016. aasta sügisel alustab Polygoni Teatrikoolis taas üle 200 õpilase Tallinnas ja Tartus.

Polygoni Teatrikooli juhataja Tamur Tohver, kuhu liigub teatriõpe maailmas laiemalt?

Viimastel rahvusvahelistel kutseliste teatripraktikute konverentsidel on üha rohkem ettekandeid esineja seni kasutamata ressursi kasutusele võtmisest. Ütlen “esineja”, sest ingliskeelne vaste “performer” viitab justnimelt samale- ei ole meil enam tihtilugu puhast sõnanäitlejat. Esineja kasutab sõnumi edastamiseks kõiki vahendeid, kogu keha: psühhikat, füüsist, hinge- kõigi tunnetusvahendite laia spektrit. Nõnda siis minnakse täna juba varasemalt läbi tunnetamata aladele, vanemale mõistuslikule psühhofüüsilisele analüüsile otsitakse täiendust inspiratsiooni täiuslikumaks vabastamiseks intuiivsest, energeetikast, kvantfüüsikast ja holistilisest poolest. On mõistetud pühendumise ja järjepideva harjutamise vajadust, teatrit ei saa teha nagu käsitööd või ainult vaimustusest. Sellele vaimule on vaja enne asupaik luua, alles siis ta tuleb… (naerab). Muideks, juba Stanislavski oli teadlik jooga kui distsipliini kasulikkusest teatrikunstile ja Grotowski praktiseeris seda- kahjuks sai aeg otsa…

Miks on maailmas uue suunana levinud draamaõpe tehnikaülikoolides? Mida see annab?

Tehnikainimesed on ühiskonnas vast kõige novaatorlikumad, kuna nende igapäev on leida uusi, efektiivsemaid lahendusi. See aga nõuab loovust. Seega on loomulik, et reaalsed praktilised kokkupuuted loovuse ning selle arendamise ja kasutusega antakse juba liivakastis. Siis on nad kontrollitud ja näiteks ei takerdu juhendaja enesekeskse “mina”-realisatsiooni taha lavastajana vms. Samuti ei ole õppijal kuklas sundi saada kutseliseks, minna kombinaati. Loovus ei anna mitte ainult laia spektrit vahvaid ettejuhtuva takistuse lahendusi, vaid ennekõike oskuse näha lahenduste-võimaluste paljusust. Sest see on peamine takistus- oskamatus näha asja olemust kõrvalt. Sealt tekib hirm suutmatuse ees. Ja alles siis tulevad kreatiivsed tulemuslikud lahendused. Maailma tehnika- ja ettevõtlusülikoolides on nn innovatsioonikoolid, kus ühena on draama õppetool. Üldjuhul oodatakse seda juhtima vähemalt teatrikunsti doktorikraadiga (sic!) isikut. Tean, sest mulle tuli pakkumine Austraaliast.

Polygoni Teatrikoolis me sellele keskendumegi- oskus äratada loogiline arutelu ja loovus. Sealt edasi selle praktiline kasutamine- nii vaimne kui füüsiline. Meile tullakse tihtipeale juba algklassides, sest taiplikud vanemad tunnevad ära lapse “kinnijäämise”. Enamasti avaldub see endassesulgumises ja napis suhtluses. Teatrikooli keskkond on ideaalne paik ennast avada ja avastada ükskõik millises vanuses. Praktilised oskused tulevad selle järel, n.-ö. paketis kaasa. Uuel õppeaastal lisame selleks õppesse uuena objektiteatri võimaluse- jutustada lugusid esemete kaudu. Õpetajal on suunaja roll, mitte tõekuulutaja oma. Meie õpetajad on reeglina kõik aktiivsed teatripraktikud. See tagab pideva arengu.

Missugust tühikut täidab draamaõpe Eestis?

See on hea küsimus. Ma vastan tagurpidi, vastu ootusi ei ole see loovuse õpetus. Draamaõpe täidab päris mitut kummalist funktsiooni, kuid esmane on julguse õpetus. Julgus arutleda, näha erinevaid vaatenurki ja nendest omakorda asjade olemust ka vaadata. Sealt edasi peab märkima enese teadvustamist ja usku endasse. Järgmisena enda realiseerimist, mõttele elu andmist. Kogu selle mängulise protsessi käigus areneb inspiratsioon, tõese intuitsiooni äratundmine ning jaatamine, kollektiivse tegutsemise ja vastutuse oskus, distsiplinaarsus, teineteise toestamise ja usaldamise oskus. Normaalne, teisi arvestav ja selge eneseväjendusega suhtlus. Oskus uskuda nähtamatut ja elule äratada võimatut. Nõnda võiks sõnastada abstraktset “loovust”. Kõik kokku saab teoks ainult läbi pühendumise. Parem suhtleja on meeldivam kaaslane. Teadvustab ja saavutab oma eesmärke kergemini. See tõstab teadlikkust endast ja seega vajalikul määral eneseteadvust. Ja suurepärane on kõige selle tõsise juures see, et tema õpetuse vormiks on mäng! Kõik oskavad mängida!

Mina nimetan seda tervikliku maailma realiseerimise õpetus. Harmoonia õpetus.

Eestis räägivad sellest paljud, tõeliselt tunnevad selle toimeehitust vaid vähesed. Eestis täidab draamaõpe seega ka sotsiaalpedagoogika, psühhoteraapia, holistilise maailmapildi,  anatoomia, kehalise kasvatuse, eetika ja esteetika õpetuse ning suhte- ja karjäärinõustamise tühikuid erinevates vanustes. Pluss füüsilised oskused: kehastumine, kõne- ja hääletreening, rütmika, akrobaatika jms.

Kutselistel teatritegijatel on juba keerukam missioon. Aga sellest järgmises intervjuus (muigab).

Mis on oht, kuhu teatrikunsti õpetus kinni võib jääda?

Viimased viiskümmend aastat on teatrikunst kiindunud autokraatiasse. Nüüd tegeleb kogu teatriõppe maailm peamise protsessina sellega, et vabaneda autokraatiast. Gurundusest; isiku, õpetuse või õpetaja mõtestamata kummardamisest. See on vana maailm. Oma ligi neljakümneaastase teatritee jooksul olen mina selgelt veendunud, et demokraatiat lääne kultuuri mõistes ei saa teatris tõesti mingil moel eksisteerida. Küll aga on unustatud protsesside korrastamise muud viisid- kollektiivne otsustus, mängu reeglid, hierarhia ja õpetaja põhiolemus juhendaja ja toestajana, mitte absoluudi kehtestajana.

Oht tekib, kui otsitakse aina paremat realisatsiooni (tulemust), mitte paremat realiseerijat (loojat).

Kiibitsejatele teadmiseks: kunsti selle sõna kultuurilises mõistes tegelikult ei eksisteeri. On vaid kommunikatsioon, millest inimene on tekitanud “progressi” abil kunstliku dervaadi. Paradoksaalne sõnamäng- kunstlik tähendab tehislikku, mitteorganiilist.

Teatrit õppinu on teatud mõttes eeskujuks teistele: ta valdab loomise saladust.

***

Teatritegemine sünnitab tavalises koolis silmapaistvaid isiksusi (DELFI 2011)

Viimase kahe aastakümne hariduse ja selle andmise uuenduslikkuses on midagi kaotsi läinud. Me oleme lapse pesuveega välja visanud ja meil ei ole tegelikku aimu, mis sellisest lapsest kasvab.

Laiemalt lahti rääkides: tulnuna ühiskasvatuse kohati vägagi negatiivsest ühisvormist, tekkis meil foobia sõna “kollektiiv” ees. Me saime üleöö indiviidideks, tihtilugu hoobilt isiksusteks, ja kuna kolhoosikorra vastand oli erastamine, viidi see suures osas läbi ka isikute tasandil ühiskonnas.

Uus ühiskond vajab enesekindlaid, eesmärgistatud ja tugevaid karaktereid, kelle tugevus ja otsustusvabadus johtub ennekõike sõltumatusest. Neid asuti tootma näiteks eliitkoolide võrgustikus. Asja nähti nii, et kollektiivsus on pahe ja muutub edumeelses ühiskonnas pärssivaks. Tekkisid eesmärgistatuse võidujooks sotsiaalselt erinevates kihtides: hariduse andjad, hariduse kliendid (vanemad) ja klassikuuluvus (vanemad ja lapsed).

Teine praeguse üldhariduse tunnusjoon on mõttemallist tulenev nn “ratsionaalne käitumine”. Kui noore inimese põhitegevus on üldhariduse omandamine ja selle tulemuslikkus kannatab, nähakse tihti taas põhjusena just “kollektiivset” suhtlusvormi ehk antud kontekstis näiteks huviharidust, sest see sõltub nii paljudest eri teguritest, mida perekondlikult otseselt kontrollida ei saa. Ja selge on, et kui noore inimese õppeedukus langeb, on üheks võimalikuks ja tihti kasutatavaks karistusviisike tal huvialaga tegelemise keelamine. Õpiedukuse languses nähakse pea alati süüd lisaraamatutel, spordil, filmidel, maalimisel ja muul taolisel.

Kolmandaks toome esile mõned lihtlauselised faktid. Esiteks — linna eliitgümnaasiumitesse kogunevad juba valmis isiksused, kes arvestavad vaid enda tulemuslikkuse realiseerimisega. Kollektiivi ei teki. Lõkkeõhtul ühiseid laule ei laulda. Teiseks — riigieksamite eel on mures nii õppijad kui õpetajad, sest võidujooks ja ego on neid ära kurnanud. Abi vajadust ei mõisteta ja nõrgad on üldse out. Kolmandaks: ega ilmaasjata pole lääne ühiskonnavormis olnud läbi aegade skautlus ja gaidid. Mitte iseenesest ei jõudnud Eesti oma esimese Teeme Ära -ühisaktsioonini — selle tingis ühiskondlik vajadus.

Oma aastakümnete pikkuses õpetajategevuses oleme tihti kohanud nii täiskasvanute kui noorte hulgas inimesi, kes on segaduses ja kardavad eneseväljendust. Ometigi peaks selle õpetamine olema üks osa isiksuse arengust. Nagu ka mäng. Ühistegevustest räägitakse, kuid mis need tegelikult on?

Elasid kord ühel maal kooliõpilased, kes käisid ühes klassis. Nad olid keskmised õppijad ja said pealtnäha päris hästi hakkama, kuid nende uus matemaatikaõpetaja oli mures, sest ta ei osanud neid õpetada nii, et õpilased mõistaksid selle aine sisu, keskenduksid huviga ülesannete lahendamisele ja ei tunneks enam seda halvavat koormat, mille annab valede vastuste andmine ja sellest lähtuv halbade hinnete saamine. Kõik selle klassi õpilased olid õigete ja valede vastuste andmisest ning heade ja halbade hinnete saamisest nii haaratud, et olid unustanud, või õigemini, neile polnud kunagi selgeks tehtud, et sellel ainel on põnev sisu ja seosed igapäevaeluga, et ülesannete lahendamise protsessi mõistmine võib olla olulisem kui vastus. Tihti kurtsid nad, et peavad õppima midagi sellist, mida neil elus tegelikult kunagi vaja ei lähe.

Uus matemaatikaõpetaja aga kutsus appi draama- ja teatriõpetaja ja koos pakuti klassile välja mäng. Klass muutus advokaadibürooks, õpilastest said advokaadid ja nende abilised, matemaatikaõpetajast sai konsultant ja ekspert, teatriõpetajast sai klient, kellel oli probleem tööandjaga, kes oli talle maksnud vähem töötasu, kui algselt oli kokku lepitud. Noored käivitasid innukalt uurimisprotsessi, kasutasid oma matemaatikaõpetajat kui teadmiste ressurssi ja tõsiselt mängeldes lahendati oma kliendi probleem ja samas justkui märkamatult sai protsendi arvutamisega seonduv ja veel palju muudki, kõigile selgeks.

Selline „mäng“ kestis vaid kolme matemaatika tunni jooksul, aga kui hiljem uuriti, kas sellisel mängul ka pikemaajalisem tulemus võis olla, selgus, et klassi üldine õppetahe ja õppeedukus olid paranenud ja paranenud oli ka suhtumine kooli ja õppimisse mitmel mõõdetaval moel.

See lugu on pärit teadusajakirjast, kus avaldatakse kasvatusega seotud uurimuste materjale. Tõin ta siin ära üldjoontes ja lihtsustatult. See lihtne lugu näitab, et teatrilähtsete meetodite kasutamine õppetöös on normaalne ja tulemuslik. Mis on draama- ja teatriõpetuses see, mis aitab leida tee tulemusliku õppimise ja õpetamise poole?

Üks võimalik seletus on, et draama-teatriõpetusel on vahendid ja kontekst, kus õppimine toimub läbi lugude maailma loomise. Lugude jutustamisega õpitakse modelleerima ja loogiliselt asju seondama. Õppimisele luuakse uued ja testsugused põhjused. Teadmised ja oskustega seotud areng toimub nii, et see on seotud loodud keskkonna ja looga, mis omakorda on seotud pärismaailmaga ning ei ole enam asjaks iseeneses. Sellest lähtuvalt tekib õpilastel soov ja tahe õppida. Õppijate osalemine loos, kus ühiselt tegeletakse lahendamist nõudva olukorraga, annab võimaluse igaühel tunda oma panuse olulisust ja rõõmu ühise tegutsemise energiast.

Teatri kui huviala õpetamine teatrikoolis kasutab sarnast võttestikku, kui kutseliste näitlejate õppetöös. Kindlasti muutuvad õppijad osavamateks tegutsejateks laval, saavad paremateks näitlejateks, oskavad paremini avaliku esinemise situatsioonides kasutada oma keha, häält, tunde- ja mõttemaailma. Teatrikool omakorda kasutab ka neid meetodeid, mida kasutavad draama-ja teatriõpetajad tavakoolis. Üks eesmärkidest on luua keskkond, kus läbi tegutsemise ja läbimängimise on võimalik õppida mõtlema ja õppida õppima ning seda sellisel moel, et igasugune arenemine toimub iseenda ja elu, mitte hinnete või vanemate jaoks.

Noor inimene areneb mängides isiksuseks, kes oskab oma arengut eesmärgistada. Harjutakse kollektiivse tegutsemisega, vastustusega, distsipliiniga. Osatakse näha seoseid ja mõista maailma. Tekib vajadus ja huvi luua uusi, reaalsuses toimivaid maailmu. Omandatakse oskus ja vahendid eneseväljenduseks. Osatakse loovust kanaliseerida.

Osadest saavad hiljem superstaarid. Teistest saavad lihtlabaselt silmapaistavad isiksused, lahtise mõtlemise ja enesekindla esinemisega ühiskonnas. Lihtsad normaalsed inimesed, kes muudavad maailma. Miks mitte? Löövalt valus on teha vale otsus mitte muuta oma elu. Sel moel võidavad kõik — noored, vanemad ja õppejuhid.

Puu üle otsustage tema viljade järgi.

Autorid on teatriõpetajad Virko Annus ja Tamur Tohver