Tekstidest, mis kõneta… ksid?

Asjade seis (25.1.2004, TMK)

*pealkiri laenatud samanimeliselt 2003.a. võistluse näidendilt

Asjade seis on praegu selline:
1.
Eesti Näitemänguagentuur korraldas esimese näidendivõistluse aastal 1995. Sealt edasi on see toimunud iga kahe aasta järel. On see piisav intervall? Tundub, et Eesti kohta küll.
1995. aastal esitatakse ideevooru 105 kavandit, millest hiljem võistleb 17 valmistööd. Teostatud saavad võidutööd Janno Põldma “Sõber Kurk” ja Jaanus Rohumaa “Ainus ja igavene”, teostamata jäävad Villu Tamme “Haned võlgu”, Hilli Rand “Lihtsameele talus”, Valeria Ränik “Mullamustuke”, Eva Park “Palveränd”.
1997. laekub 55 võistlustööd ja esimene preemia jäetakse välja andmata. Teiseks platseerub Jaan Tätte “Ristumine peateega ehk Muinasjutt kuldkalakesest” ( teostatud mitmes źanris ja mitmes teatris), kolmandaks T. Hussar—E. Õunapuu “Tule minuga lendama” ja Enn Vetemaa, “Kellele lüüakse laevakella” ( mõlemad teostatud). Ergutusauhind Mairold Vaik, “Piir”.
1999. aastal laekub juba 67 võistlustööd. On laiendatud võimalus kirjutada ka tele- või raadiostsenaariume. Preemia telenäidendi kategoorias: Toomas Hussar ja Ervin Õunapuu “Romanss trompetile” ( teostus jääb Teleteatri finantseisu taha). Lastenäidendite kategoorias: Urmas Vadi “Varasta veel võõraid karusid” (teostatud laval ja raadios). Sõnalavastusteatri kategoorias: Hannes Hamburg, “Kulupõletajad” (teostatud raadios), Mihkel Ulman “Iseendal võõrsil” ja Mihkel Tiks “Muulane ja kohtlane”. Ergutuspreemia: Triin Sinissaar “Me kohtume sealpool pilvi” ja Andres Keil “Shoot!”. Võistlustöödest jõuab lavale veel Mihkel Ulmani “Imede torn”.
2001.a. suureneb taas laekuvate tööde arv. Lisaks laulurahvaks olemisele on eestlased oma teatriarmastuses ka näitekirjanikeks saamas. Laekub 75 võistlustööd. Esimesed Eva Koff, “Meie isa” ja Urmas Lennuk, “Rongid siin enam ei käi” ( teostatud), teised Ilmar Vink (pseudonüüm), “Esik” ja Jaan Tätte, “Nabatants” (“Palju õnne argipäevaks”), kolmandad Hannes Hamburg, “Punane ja kollane; roheline” ja Triin Sinissaar, “Elisabethi lugu”. Ergutuspreemia: Ervin Õunapuu, “Püha perekond”. Ära märgitud näidendid: Urmas Lennuk, “Liivakellade parandaja”, Kaari Sillamaa, Virgo Sillamaa, Jaanika Sillamaa, “Juudas”, Paul-Eerik Rummo, “Tipus”.

2003.aastal toimub taas laiendatud võistlus ( sedapuhku siis juba 5.!), kus on oodatud ka tele- ja raadiostsenaariumid. Võistlus kuulutatakse välja kevadel, tööd laekuvad augustiks, võitjad kuulutatakse välja Eesti Näitemänguagentuuri sünnipäeval oktoobris. Laekub vastavalt tõusujoonele rekordilised 107 tööd. Źürii tööd hakkab juhtima Peeter Tammearu ( Ugala). Lisaks Tammearule kuuluvad võistluse žüriisse Ene Paaver ( Eesti Draamateater), Triin Sinissaar ( Tallinna Linnateater), Kalju Komissarov (Viljandi Kultuurikolledź), Tiit Ojasoo ( Eesti Draamateater), Tamur Tohver ( ER Raadioteater ) ja Ilmar Raag ( Eesti Televisioon).

Pärjatute nimekiri:
esimene preemia: Urmas Lennuk «Boob teab»; Jaan Undusk «Quevedo» (ą 20 000) teine preemia: Anu Allas «Lendav rõdu ehk Nagu nad tahtsid»; Raivo Kütt «Papa (Sõtse ja venna)» (ą 12 000)
kolmas preemia: Jakob Karu «Asjade seis»; Hans Nordberg «aaron : juuni» (ą 6500) • Ergutuspreemia: Urmas Lennuk «Kadunud kindapood»; Urmas Vadi «Kadunud kosmoses»; Jaan Võõramaa «Mamma»; (ą 1000). Ära märgiti: «Kõrgeim karistusmäär» (märgusõna: Rostovskije rebjata), «Kuusk» (Kuusk), «Raamid» (Maja), «Volli» (Mõtstaga), «Ela, kui tahad!» (Pessoa), «Sexy (Suve kool)» (Suliko). Preemiaid rahastab nii nagu eelmistelgi aastatel kultuurkapital.

2.

Nii mõnigi źürii seekordsetest liikmetest on seda tööd ennegi teinud, seega räägitakse esimesel kohtumisel kohe tööpõhimõtetest, aga ka protseduuri korrast. Toetudes eelnevale kogemusele ning lähtudes laekunud võistlustööde suurest arvust, luuakse süsteem: źürii jaotub kolme gruppi ja lugemiseks on nn. kolm ringi. Esimeses, suures ringis loeb iga grupp ( siis mitte grupis koos, vaid ikka iga liige individuaalselt) teatud arvu neile määratud töid, mitte kogu võistlusportfelli. Sealt praagitakse järgmisel kohtumisel välja tööd, milliste puhul grupi liikmed on üksmeelel, et need ei peaks jätkama. Sellega ei koormata liigselt teist, kitsamat ringi ja jäetakse välja silmnähtav-tuntav grafomaania. Źüriiliikmed usaldavad selles osas kaasliikmete professionaalsust. Kui me vaatame koosseisu, siis leiame sellest neli tegevlavastajat ja kaks tegevteoreetikut.
Seega jätkavad teises ringis juba tööd, mida on kohustatud lugema kõik liikmed.
Kolmandal kohtumisel jääb nõnda sõelale ca 15 tööd, millistest selgitatakse need tipud. Pärast mõningast mõttevahetust ( tihedat!) on pärjatavate hulk kahanenud üheksale, ülejäänud otsustatakse kindlasti ära märkida. Ja nagu ikka, on see lõpp kõige huvitavam. Hoolimata sellest, kuidas liikmed ka ei grupeeru, esialgu ei saa väga selget ülekaalu keegi, sest tööd on väga erinevad nii autori lähenemise, źanri, teema kui ka raskusastme poolest. Selle nõutusehetke kestel otsustatakse tugevate tööde rohkuse tõttu anda välja kaks esimest, teist ja kolmandat kohta, jättes kolm tööd nn. ergutuspreemia seisusse. Võõristav on muidugi ergutada näiteks vanameistrit või varemgi priise võitnud kirjutajat, siia peaks tulevased źüriid midagi paremat leidma. Muidugi on rumal öelda ka “loominguliste püüdluste eest”…
Lõpuks leitakse lahendus, et iga źürii liige annab igale üheksast tööst punkte skaalal ühest kümneni. Saadud punktiarvust moodustuvad siis kohad. Tundub nagu Eurovisioon, aga ennäe imet, kui summad kokkulöödud, on kõik tulemusega rahul. Ja seda tänapäevani. Allakirjutanu niisamuti. Kui tagasi vaadata, siis suuri lahinguid aruteludel ei peetudki, hoolimata źürii kirevusest. Johtus see siis kas mitmest ühisest maitse- ja analüüsi kriteeriumist või lihtsamalt näiteks tippude nii selgest eristumisest muust materjalihulgast. Tore, kuid samas mitte igav.

3.

Kuna ka järgnev probleem osaliselt źürii tööd puudutab, siis enne kui rääkida aasta 2003 võidutöödest ja teemadest, tuleb tõdeda, et hoolimata oma kvaliteedist ei saa teps mitte kõik mingi märkimise saanud tööd teostatud. Milles on põhjus?
Ilmselt on eluaeg olnud teatud käärid seisukohtade vahel: mis on hea teatriteksti kriteeriumiks? Kas see on ennekõike kirjandus iseenesest või algmaterjal millekski enamaks? Tänaseks päevaks on ta liigitatud suuresti omaette kirjandusvormiks. Seda tõestavad ka näidendiraamatutele jagatud kirjandusauhinnad või kirjandusteadlasena tuntud Jaan Unduski saabumine näitekirjanduse maailma 1999. aastal just eesti kirjanduse aastapreemia saanud näidendiga “Good-bye, Vienna!”, lavastatud alles 2002.a.
Seegi kord oli źürii fakti ees, et kas tegelikult tuleks hinnates arvestada ka näidendite edasist käekäiku. Sest mitte igast heast loetavast tekstist ei pruugi haaravat lavastust saada ja samas võib tagasihoidlik tekst meisterliku lavastaja ning trupi käe all nauditava lahenduse leida. Võib küll etterutates öelda, et õnneks, hoolimata sellest, et źürii enamiku moodustas seekord eri vanuseastmes praktikute / lavastajate pool, küsimus eriti teravalt üles ei kerkinud. Lihtsalt puudusid väga kõrgelennulised dialoogitööd, mis oleksid sundinud tõdema, et jaa, tore tekst küll, aga kuidas või kes seda lavastama hakkab. Vahest ainult Urmas Vadi “Kadunud kosmoses” tekitas ühist arutelu, et tore lugu küll, kuid absurdi aste ja tegelaskujude lahendused ületavad teostatavuse piirid. Seega, lugemiseks huvitav ja naljakas, kuid kas ka teostamiseks? Teine lugu, mis lavastajates küsimusi publikuhuvi osas tekitas oli Jaan Unduski “Quevedo”. “Quevedo” dialoog on suhteliselt kõrgelennuline ning sobib hästi looga, mis omab lisaks piisavat intriigi ning sõnumit. Kuid kas see siiski tänases päevas lavastajat inspireerib või publikust liiga kaugele ei jää? Nõnda on see lugu tänaseks leidnud koha ennekõike lugemisnäidendina ajakirjas “Looming”, mis muidugi ei välista tema lavale jõudmist. Huvitav sõna: lugemisnäidend. Peaks teda siis näitama või lugema?

4.

Nüüd viimase võistluse töödest ja ennekõike laureaatidest.
Kui mainisin, et taas oli võimalus kirjutada mitmesse kategooriasse ( lava-tele-raadio), siis selliseid väga konkreetselt autori poolt lahterdatud töid oli vähe. On olnud varasematelgi kordadel, et laisemad-lohakamad saadavad sama teksti kolme kategooriamärgistuse all, lootes, et küll näkkab. Aga ei näkka. Seega ootaks kirjutajatelt selgemaid nägemusi, aga ka źanrivõimaluste tundmist. Millest selline huupi kirjutamine tingitud on, sellest edaspidi, dialoogiga käsikäes. Seevastu need, kes mingile konkreetsele väljundile mõelnud olid, olid vastavalt sellele ka täpsemad. Aga samas võis kohata tulemust, et lavastaja pilguga vaadates töötaks tekst hoopis teises źanris, kui autor seda mõelnud oli.

5.

Sada seitse võistlustööd kattis väga laia seinast-seina źanriskaala ( nagu ikka). Dokumentaalsetel sündmustel põhinev draama ( kirjutatud suisa käsikirjas, olustikuks kaevanduselu või metsavendlus või koguduse-elu), lastenäidendid ( ühel autoriks suisa laps), absurdikomöödia, kristliku maailmavaate propaganda ( enamusel paraku väga vahitornlik läbipaistvus), sotsiaal-ühiskondlikku satiiri, psühholoogilised “vanad-noored”, “mehed-naised” jms. inimsuhtedraamad, vähem krimit ja ulmet.
Paari sõnaga pärjatud tööde sisust.
Millegipärast ( ja mitte niivõrd teema või sõnumina, sellest hiljem) jääb minule kumama ühe läbiva joonena nendes töödes suhe, mida nimetan siinkohal “mees-naine” suhe. Lahtiseletatult mingi maailmade vastandumine, aga samal ajal paralleelsuski. Eks ta ole ju alati olnud, aga seekord avaldub see just intiimsemas, peenemas vihjamisi vormis, mitte niivõrd suurelt ja sotsiaalpsühholoogiliselt. Ehk alati isegi mitte tingimata põrkumine, pigem mingi ajatine kooseksistents ja taas teede lahknemine. Mainides seda edaspidi siin-seal, ei pea ma niisiis silmas mitte konkreetseid tegelasi.
Rakvere teatri dramaturgi Urmas Lennuki “Boob teab” on lugu mehest, kes on lahkunud kodunt, uskudes, et nüüdsest on ta koer. Umbes nagu Jaan Tätte laulus “Pikk ja sirge”, kus mees tuleb pere juurde tagasi, kui ta on enne näinud, kas käänaku taga ka midagi on…Või on see lugu koerast, kes ihkab inimeseks saada, et kogeda oma perenaisega “mees-naine” armastust … On see nüüd absurd või lihtsalt sisemaalimade avanemine?
Teise võidutöö, kirjandusteadlase Jaan Unduski “Quevedo”, tegevus toimub XVII sajandi Hispaania õukonnas. Näidend on nimetatud peategelase, poeet Francisco Gómez Quevedo Y Villegase nime. Ajastutruu dialoogiga ehitatakse üles küllalt põnev intriig, seostades huvitavalt “mees-naine” suhe suhtega “vaim-võim”. Selle teksti lavastuslikkust me juba käsitlesime eelnevalt nagu ka źürii erimeelsusi selle osas.

Teisele kohale tulnud näidendite autorite nimed olid siiani teatripraktikutele / huvilistele tundmatud. Kunstiteadlase Anu Allase “Lendav Rõdu” on rohkem selline grupiviisiline sisekaemus ( “mees-naine” suhteid rohkem , mitte lihtsalt väljakutsete otsimine, vaid otsimine et painetest pääseda- polegi niiväga vabatahtlik, minnakse, teadmata, kes ise ollakse või mida tahta, minnakse kui protestist, aga ei puudu ka lõbusad absurdilaadsed vahepalad. Olme vaheldub läbi absurdivirvenduse millegi kõrgemaga. Omamoodi huvitav, meenutab tugevalt tänapäevast reality-TV mängu inimeste tõeliste tunnetega kunstlikult loodud vägivaldses situatsioonis.
Suure-Jaani ravimtaimekasvataja ja kirjamees Raivo Kütt tuleb meie ette värvika dialoogiga sooja ja inimliku looga “Papa”. Vana mees, kellesse on kätketud kogu selle ilma järelejäänud sügav inimlik halastus, mõistmine ja tahtmine kuni lõpuni näha asjade helgemat poolt. Oma taassünniks valib ta veel elades teatud noore naise, kellest saatuse tahtel saab tema õde…
Üsna omapärane “mees-naine” suhe ja samas hästi lihtne.
Kolmanda koha näitemängud on oma ülesehituselt ehk tavapärasemast erinevamad. Tõsi, professionaali nad ei üllata, publikut aga vahest küll- või kes seda tänapäeval enam teab…Jakob Karu “Asjade seis” on omapäraselt liigendatud “publiku sõimamine ühes osas” nagu autor ise teda tituleerib, viidates Peter Handkele. Ja seda ta ongi, neli või suva arv tegelasi sõimab nimeliselt konkreetseid ajakirjanikke, pilkab eesti kohalikku rassismi, eestlase olemust jne. Seda läbisegi skandeerides, lauldes, dialoogi andes. Aeg liigestest lahti on…
Hans Nordbergi “ aaron : juuni” on armastuslugu oma kõige lihtsamas, otsesemas “mees-naine” suhtes. Aga jõuab see meieni suuresti läbi liikumiste, mis kasvavad tantsuks või saavad sellest alguse, ja vaid väga napi dialoogi. Ning mõnetise monoloogi. Oluline koht on lavastaja jaoks remargil ja ütleksin isegi remargi sõnastusel.
Ergutusauhindade lood on kokkuvõtvalt järgmised. Urmas Lennuki “Kadunud kindapood” meenutab źürii arvates skandinaavia näitekirjandust (minule pigem Tennessee Willimasi lühilugusid) oma diskreetse keele või teatud mõttes üldise vaoshoitud tonaalsuse poolest. Lugu ise räägib orvuks jäänud vennast ja õest , kes ei taha mõista tõsiasja oma toimetulekusuutmatusest. Urmas Vadi “Kadunud kosmoses” lugu pööritab kõikvõimalikke tegelasi alates taas rääkivast koerast ning taskurätist ja lõpetades ETV diktori, jänese ja Gagariniga. Kõik toimub Jõuluvana ootuses ning Vadile omases absurdihuumoris. Jaan Võõramaa “Mamma” – näitemängus kohtuvad samal õuel, kuid erinevas inimlikus headuses esimene ja teine eesti. Nagu arvata võib, ei ole kõik nii nagu algul paistab.

6.

Nagu ikka, jõuavad źüriini ennekõike varasematel aegadel sahtlisse kirjutatud tööd. Juhtub küll nõndagi, et kes on nn. kirjutaja-inimene, see teeb seda võistlusetagi, seega võib nende hulgas olla tugevaid tekste. Aga suuresti on ikkagi see esimene laine suhteliselt madala kvaliteediprotsendiga, kvantiteet on selle tulem ja see hakkab võistlust ummistama. Täpsemini źürii tööd. Esimesse lainesse jõudvad tööd on tihtilugu aegunud, kas sisuliselt küündimatud kogemuste puudumise tõttu, või on nende aktuaalsus aegunud, isegi kui nad kunagi oleks kõnetanud. Mis ei tähenda muidugi, et hiljem selliseid enam ei laeku. Oli seegi kord piisavalt metsavendlust ja muidu nõukogude algusaastaid. Tõsi küll, metsavendluse teemaline “Volli” sai märgitud, kuid pigem tema loo inimlikkuse, inimsuhete, kui rahva kannatuste eest. Sinna satuvad ka tööd, mis on kunagi mingil muul sihil kirjutatud ning siis eri põhjustel tagasi lükatud ja autor on ennast kohendanud või kohendamata jätnud ning vastavalt sellele tulem. Selgi korral oli töö, mis nüüd märgitute hulka jõudis. Või sõltub see źürii koosseisust ja viimase kollektiivsest vaatepunktist?

Seekordne tase tundub tagasi vaadates küllalt kõrge vaadates pärjatud ja äramärgitud tööde rohkust ning tugevust. Kindlasti tasub silma peal hoida ka märgitud autoreil ja järgmine kord võib keegi nende hulgast olla juba esikümnes. Ei hakka kedagi enam uuesti välja tooma, kuid ideed olid paljutõotavad ning dialoogi kohenemine kahe aasta jooksul (järgmiseks võistluseks?) on täiesti ennustatav, eriti kui autorid juhendamist leiavad. Pisut lahti seletamata on minu jaoks źürii esimehe Peeter Tammearu ühes intervjuus väljaöeldud mõte, et kahju on eesti näitekirjanduse hetke tippude mitteosalemisest, see lisaks võistlusele pinget. Ühest küljest on Peetril muidugi õigus, aga selline “pinge tõstmine” toimib ainult juhul, kui nende osavõttu promotakse intervjuude kaudu juba enne võistluse algust avalikult. Sel moel oleks see ehk provokatiivne stiimul osalejatele. See aga ilmselt luhtuks, sest vaevalt keegi kirjutajatest veksleid välja tahab andma hakata, seda enam kui äkki ebaõnnestub. Ja samal ajal võib see tekitada vast teistes osalejates tõrke: mis ma nende staaridega ikka rinda pistan. Minu kogemuse põhjal on kirjainimene lisaks pigem tagasihoidlik kui võitlushimuline. Teisalt ei tahaks siin riigis neid tippe niiväga kinnistama hakata. Muidugi on tore, et Tätte ja Kivirähk end sellest elatada suudavad, aga ka tänavuaastased ( taas)võitjad Urmas Lennuk ja Jaan Undusk ei ole just nõrgemate killast, ehkki nende nime afiśśidel vähem kohtab. Kui vaadata Lennuki produktiivsust ( heas mõttes: nii lühikese aja jooksul nii palju teostusi headest lugudest), teemavalikut ning et hoolimata elulähedasest dialoogist omavad ta näidendid teatud poeetilisust, siis sama kvaliteedi ning kvantiteedi suhte korral võib ennustada talle üsna pea kohta nn.tippude hulgas. Ja miks mitte ei võiks Rakvere teater sarnaselt Tallinna Linnateatrile omada näitekirjaniku ametikohta. Andku siinkohal Jaan, Andrus ning Urmas mulle andeks, mina lavastaja / produtsendina küll kedagi ritta seadma ei hakka. Ja täiesti eraldi kohta minu jaoks omab selles maastikus nn. uustulijana Jaan Undusk oma ajaloolis-filosoofiliste, kuid samal ajal põnevate intriigide ning sündmustega näitemängudega “Good bye, Vienna!” ja seekordne “Quevedo”. “…Vienna!” sobib siinkohal heaks näiteks väljaspool võistlust sündinud tugevast tekstist, mida kahjuks vaid kord lavastatud. Kas see oleks omaette nn. Kõivu-Krossi kategooria? Eks andekate ja mainekate tekstid ole meil kõigil niikuinii kogu aeg silme ees näha-kuulda ja sealt võimalik õppida.

7.

Üldiselt vohab naivistlik dialoog, naivistlik selles mõttes, et ta ei ole usutav. Väga paljude tööde nõrkuseks on, et eestlane, isegi kui ta suudab luua põneva intriigi ja / või vähegi söödava sündmustiku, ei suuda kirjutada usutavat dialoogi. Ja vahel jälle vastupidi. Seekordsete tööde puhul oli palju esindatud just kahte äärmust: realistlik sotsiaaldraama hävib seetõttu, et tegelaste keel on ääretult kirjanduslik( kohati lausa kujundlik) ja seda mitte taotluse või võõritusefektina mõelduna vaid lihtsalt ebakompententsusest- autoril puudub ettekujutus kõnekeelsest ja sealt tulenevalt kui võõristavalt tema dialoog kõlama hakkab reaalsete näitlejate suus laval. Ses mõttes on lihtsam neil autoreil, kes ise ühel või teisel moel teatriga kokku puutunud või omavad loomulikku tunnetust. Nii pärjatud kui märgitud tööd õnneks omasid ( teisiti see olla ei saakski) head dialoogi, märgitud tõsi küll pisut vähem. Seda siis kohati oma elulises minimalistlikkuses, aga ka mõnetises poeetilisuses. Sama lugu oli humoorikusega, auhinnatööd olid kohati koomilised või iroonilised, kuid alati heas mõõdukuses vastavalt loole. Seda aga ei saa kahjuks öelda enamuse osalenud tööde kohta, kus vohasid nõrgad katsed nalja visata, teinekord suisa labasuse piiril või lihtsalt ammuste anekdootide versioonina. Teine äärmus oli katse matkida antiiktragöödiat / komöödiat (?) teksti rütmistatuse poolest või siis jällegi tabada mingit kõrgelennulisust, mis jällegi kukkus kokku argilobaks, nõnda, et tekkisid käärid, tegelase üleva olemise ja ta kõne vahel. Loomulikult oli( nagu igal võistlusel) ka kohutaval hulgal lihtsalt jutustamist ja ümberjutustamist tegevuse asemel- ilmselt nagu alati nõrga autori hirmust tingituna: lavastaja-näitleja-publik ei saa muidu öeldu mõttest aru. Siinkohal: head kirjutajad, ärge kartke, kui te selle mõtte sinna sisse ikka kirjutanud olete, küll me selle siis ka üles leiame. Vähemalt professionaale on selleks miinimum neli aastat koolitatud seda võtit otsima, millega laekaid avada. Siin annab muidugi tugevasti tunda eesti dramaturgiaõpetuse kui näidendi kirjutamise käsitöö õpetuse puudulikkus. Küll on püütud läbi viia seda erinevate õpikodade vormis (ENA), küll järjepidevate kursuste vormis ( EMA Kõrgem Lavakunstikool), aga see ei ole järjepidev, pigem hooajatine ning tihtilugu liiga finantseerimises kinni. Ja mitte kõik kohalikud isekirjutajad ei ole võimelised seda edasi andma, justnimelt seda käsitöö oskuse baasi, millele andekus oma vormi peaks andma. Allakirjutanu on seda kogenud ka praktilises kokkupuutes tööalaselt produtsendina inimestega, kellel on annet ning häid ideid, kuid ei suuda seda vormistada. Samas on ilma stabiilse koolita ( instantsita, riikliku toetuseta) keeruline finantseerida välismaiste spetsialistidega õpikodasid. Ehk oleks aeg, võttes aluseks näiteks kasvõi aasta-aastalt näidendivõistlusele laekuvate tööde arvu kasvu, mõelda siiski dramaturgia õppetooli loomisele Tartu teatriteaduse või Tallinna lavakooli või kuhu iganes juurde, kus noored tulevased dramaturgid oma töid tehes ka laval reaalselt katsetada saavad, mis toimib, mis mitte? Seda enam, et me oma teatrit vajame. Aga aitäh nendegi katsete eest ning olgu see märguks asjaomastele.
Millest tunda head näidendit? Intrigeerivusest, piisavalt usutavast ja napist dialoogist, mis ei ava kuigi palju, kuid vihjab, pöördelistest-põnevatest sündmustest ja saladusest. Mis kutsub end avastama. Kuidas selliseid kirjutada? Kes suudavad, kirjutavad neid juba täna. Aga teised: minge välismaale õppima!
Seal räägitakse teile ekspositsioonist ja kulminatsioonist ja puändist ja karakteritest ja nende keelekasutusest, kogu loo struktuurist ja läbi kõige selle idee vormistamisest. See ongi käsitööoskus. Siis tulge tagasi, unustage see kõik ära ja olge rahulik. Ja siis ta tuleb. Kui on määratud.

8.

Tore on taas lugeda autoreid, keda juba eelmistel kordadel kohanud oled ning näha, et nad ei ole kirjutamisest loobunud…Ja et uustulnukate ring üha laiemaks muutub. Seega, źürii ootab kõigilt äramärgitud autoreilt üha osalemist tulevastelgi võistukirjutamistel. Kui see kõik nii läheb ja aastal 2005 on võistlustööde arv kasvanud näiteks kümnegi töö võrra, on eesti algupärasel näitekirjandusel tugev lootus tõsises mõttes kanda kinnitada eesti teatris. Mis oleks vahva väljavaade…
Seega on asjade seis järgmine. Kui vaadata aastaid 1995-2003, on teostuseni jõudnud/jõudmas käesoleva jutu kirjutamise ajal ca 13 algupärandit. Siia juurde tuleks eraldi teostusena arvestada kindlasti näiteks Tätte “Ristumine peateega” jõudmist mitmesse teatrisse ja filmiks saamist ning Vadi “Varasta veel…” teostumist raadioteatris ning laval, siis oleks see number 17ne ümber. Sest eks ole need kordavad lavastused omamoodi leviku tunnuseks ( et mitte öelda: populaarsuse). Kaheksa aasta jooksul 17 esietendust. Eesti tingimustes: protsentuaalselt geeniused versus rahva koguarv… Ja võrdleme vastavaid numbreid välisilmaga- on see nüüd kahju, et meid nii vähe on või mine sa tea…? Milline on meie koht üldse maailma draamakirjanduses? Üksikud sööstud üksikute lavastajate näol. Aga eks vastavalt ole ka publikunumbrid suuremad, eriti raadioteatri osas ja filmilevis.
Värskemalt. Seekordsetest töödest on lavale jõudnud Jakob Karu “Asjade seis”, esietendus 13.01.04, Eesti Draamateater ja EMA Kõrgema Lavakunstikooli 21.lend, lavastaja Tiit Ojasoo. Terviktekstist säilis ca kolmandik, monoloogid Andrus Kivirähilt ning muu tekst lavastajalt kahasse kunstnik Ene-Liis Semperiga. Esietenduseni peaks jõudma Urmas Lennuki “Boob teab” nii Tallinna Linnateatris ( 28.02.04) kui ka Rakveres ja Raadioteatris. Jaan Unduski “Quevedo”-t saab lugeda esialgu ajakirjast “Looming”. Märtsikuus korraldab Eesti Näitemänguagentuur Tallinnas, Kirjanike Majas, uudisnäidendite ettelugemise. Ja kõik ülejäänud tekstid on saadaval kõigile teatrihuvilistele, produtsentidele või muidu isetegijatele ENA riiulitel Suur-Karja tänavas.
Mine ja vaata.

9.

Ristuvad peateed?
Ühineksin siinkohal źüriiliikme Triin Sinissaare mõttega samateemalisest artiklist “Sirbis”, et üsna paljus on seekordne tulem sissepoolevaatav materjal ning kujundirohke.
Kui enne sai mainitud läbiva joonena sellist “mees-naine” suhet, siis käibenaljana tuntud fraasi “millest lugu räägib- ah, inimestevahelistest suhetest, nagu nad kõik” võib siin isegi vaat et tõsiseks määratluseks pidada. Aga sõnastaksin omalt poolt veelgi. Üks ühistest joontest oli minu jaoks äng ja igatsus millegi uue ja puhtama järele. Kõlas otsekui palve, andke meile võimalus ja me alustame otsast, aga nüüd juba paremini. Me ei vaja, et keegi meie eest midagi ära teeks ja me ei heida kellelegi ette, et meid on sunnitud. Me tahame tõestada, et ka puhtalt on võimalik.
Ja sellega seotult teine lause, mis sõnastab teineteiseni mittejõudmise ka kõige parema tahtmise korral, ehkki lootus jääb… Üksindus esimesest silmapilgust, nagu pealkirjastas oma essee üks lavakooli 21.lennu tudeng. Irdelu.
Seega nagu alati, peegeldab teater nüüdki ühiskonnas toimuvaid protsesse. Näen tänases Eestis jõuetust vastutada, otsustada, nii sotsiaalses, poliitilises ja mis salata teinekord ka vaimses sfääris. Ja kuni mul endal ei ole vastuseid, ei saa ma end kellegi teisega siduda, võttes vastutuse tema või selle suhte eest enda kanda. Hoolimata sündimuse mõnetisest suurenemisest, hoolimata abielude arvu tõusust, suureneb pidevalt ka üksikhooldaja-vanemate arv ja lihtsalt üksikute.
Üksikute teatrikülastajate.
Tamur Tohver, üksik