POLYGON TEATER

loovisikute kohtumispaik




Teatrikompanii Polygon on teatriproduktsiooni üksus, mis toimib loovisikute kohtumispaigana. Teater on asutatud 8. mail 2008 Tallinnas Tamur Tohveri ja Tarvo Kralli poolt. Eksistentsi jooksul on antud üle mitmesaja eduka etenduse nii kodu- kui välismaal. Polygon Teater on vahetu teatri esindaja- Brooki terminites.

Polygon Teatri missiooniks on eri kunstisuundade avardamine ja ühendamine, samuti kaasaegse teatrimõtte ja ka ökonoomse-rohelise „vaese teatri“ elujõulisuse levitamine. tugevat emotsiooni ei pea looma ulatusliku finants- ja tooraine raiskamisega. Samuti peame oma missiooniks ühiskonna erinevate kihtide sotsiaalset ja rahvuslikku integratsiooni. Teater tegeleb aktiivselt teatrikunsti uurimisega ja kuulub nii International Platform for Performer Training liikumisse kui on ka Theatre and Performance Research Association liige. Erinevalt enamusest Eesti teatritest ei ole Polygon Teater Eesti Vabariigi püsitoetuse saaja ja püsib vaid erakapitalil. 

 

 Piletid müügil siin. Meie saale näed siitLisaküsimused etenduste külastuse kohta  

HETKEL MÄNGUKAVAS


K. VONNEGUT : ÕNNE SÜNNIPÄEVAKS, WANDA JUNE!

esietendub 14. novembril 2015 KUMU auditooriumis

Mängivad Karin Rask, Ragne Veensalu,  Eero Spriit, Maarius Pärn, Tamur Tohver, Kristjan Tammjärv (Polygoni Stuudio); lavastaja: Tamur Tohver; kunstnik: Kalju Kivi

Maailmakuulus Kurt Vonnegut on eestlasest kirjandusgurmaanile tuntud oma satiiriliste romaanide “Tapamaja korpus viis” ja “Tśempionite eine” järgi. 70-ndatel püüti sellele näidendile Draamateatris ja Pärnu teatris hinge sisse saada. Tegelikult oli asi selles, et Humanistist Suurmees kirjutas 1971. a. näidendi oma kodumaast, kuid välja tuli lugu tänasest Eestist.

Lõbus ja lihtsameelene lugu meestest, kes naudivad tapmist ja nendest, kes seda ei naudi. Naine, kaks armukest, ootamatult uude aega saabunud vanamoodne lihasööjast mees. Kivi ei jää kivi peale, toimub lõbus nõrkade näägutamine, lastakse püssi, kuid kõik jäävad ellu. Selle loo tegelased on: miljonär, kes sööb sibulat nagu õuna ja tapab mau-mausid paljaste kätega. Mees, kes heitis Nagasakile aatomipommi ja püüab mootorratta poodi tööle saada. Mees, kes müüb tolmuimejaid ja kelle elu uhkeim hetk oli, kui ta sai skaut kotka teenetemärgi. Mees, kes polegi oma ema kassitoidufirmale maha müünud. Poiss, kelle ema ei leia paremaid peigmehi kui tolmuimejate müüja ja see lilla tohter. Ema, kelle mees kadus Amazonase vihmametsadesse 8.a. tagasi lootuses melonisuuruseid teemante leida ja kes ei taha, et teda sookra väänataks. Väike tüdruk, kelle jäätiseauto alla ajas, saksa ohvitser, kelle miljonär tappis paljaste kätega ja naine, kelle mehe jaoks oli kõik lõppenud 10 sekundit peale sõna “pühvel”. Selliste tegelastega naljalt naljast ei pääse.

 

 

J. TÄTTE : PALJU ÕNNE ARGIPÄEVAKS!

esietendus 31. juulil 2015 Vana-Antsla mõisa aidas

Mängivad: Inga Lunge, Karin Rask, Toomas Täht, Maarius Pärn; lavastaja: Tamur Tohver; lava ja kostüüm: Kalju Kivi

Reaalsuse ja groteski ning komöödia ja draama piirimail kõikuv lugu nooremas keskeas paarist, Anettist ja Fredist, kelle abielu on seitsmeteistkümne kooselatud aasta järel muutunud rutiinseks ja etteaimatavaks. Nii otsustabki välisreisile sõitnud Anett elule värskust lisada ja toob kaasa üllatava “kingituse”. Tekib pöörane armukolmnurk või koguni nelinurk, mis paneb proovile mitte ainult abielu vaid kõik traditsioonilised väärtused.

Tegelikult on selles pealtnäha komöödias oi-kui-palju tegelikku tähelepanuvajadust ja hellust ja nii mõistmist kui mittemõistmist… Meie arvates on seda lihtsalt situatsioonikomöödiaks nimetada pealiskaudne! See lugu hea näide, kuidas teatriteksti pöördub ajas pea peale, kuid on endiselt koomiline, kõnetab vaat et teravamalt, kihte on rohkem. Selle loo tähtsus on täna suurem kui 2002 esmalavastusena…

Peategelased püüavad peletada rutiini, luues tegelikult tänase kooseluvabadust nõudva eestlase karikatuuri. Sest tihtilugu on ta lihtsalt enesekeskse maailmapildiga ja teistega mittearvestav… Ilmneb aga, et tegemist on millegi sügavama märkamisega, kui lihtsalt rutiin…

“Milline tunnetus ja ettenägelikkus Jaan Tätte poolt, milline lugu, kirjutatud 13 aastat tagasi! Täna on see ühiskondlikult ainumõeldav aksepteeritud võimalus saada kõlapinda a la “neil inimestel on käsi aja pulsil!”. Kogu see mina-mina-mina, soov saada tegelikult vaid meelelahutust – ja kuidas see armunelinurk uues kuues on omakorda main streamiks pööratud. Veidrikke on kõik kohad täis, aga mine ja palu kedagi päriselt kommuunis elada?”, ütleb lavastaja Tamur Tohver.

Jaan Tättet ei pea eestlastele tutvustama. Talle meeldis juba enne keskkooli minekut kirjutada. Tuletõrjeteemalisel kirjandivõistlusel sai koolis kolmanda, rajoonis teise ja vabariigis esimese koha. Jaan Tätte on eesti näitekirjanik, näitleja, teatrilavastaja ja laulja.

Enamus teab teda siiski võrratute laulutekstide kaudu. Jaani lood on alati kerged, selged, lihtsad, tegelased on otse elust. Kunagi pole keegi neist liialt keeruline, nende tahtmised pole ülepea ambitsioonikad. Ehkki Jaan ise nii võibolla ei arva! 

 

                    M. ALGUS : VÄÄVELMAGNOOLIAD 

                     esietendus 24. oktoobril 2014 amfiteatris

Mängivad Karin Rask, Anti Kobin ja Eero Spriit; lavastaja: Tamur Tohver; lava ja kostüüm: Kalju Kivi  

Martin Algus (s 1973) on täna premeerituim eesti näitekirjanik, olles võitnud kolm näidendivõistlust. Tema näidend „Kontakt“, mis võitis peapreemia rahvusvahelisel näidendivõistlusel „New Baltic Drama 2011“, esmalavastus Soomes, samuti on enne Eestit Soomes jõudnud lavale “Koobas”.Ta on vabakutseline näitleja, tõlkija ja näitekirjanik, kes kirjutab stsenaariume ja produtseerib TV sarju. Martin on Polygoni loomekogu liige.Ta on tõlkinud inglise ja vene keelest üle 25 näidendi ning võitnud maailma uudisdramaturgia jälgimise ja vahendamise eest Eesti Teatriliidu Kurtna-nimelise tõlkepreemia. Soovist tõlkimise kaudu Eesti lavale sobivat teksti leida sai varsti soov ise näidendeid kirjutada. Kirjutanud üle 11 algupärandi.

Lavastus põhineb tõestisündinud loo ainetel. Karjäärinaine kandideerib veel paremale töökohale, kuid samal ajal veereb naise ellu invaliidist isa, kellest ta vaid lapsepõlvevägivalda mäletab. Elukaaslane toetab naise püüdlusi – nii veel paremat töökohta saada kui isa hooldamisest pääseda. Ja siis mees kaob, jättes naise üksi kaotatud karjäärivõimalusega ning vastamisi oma hädise isa ja lapsepõlvetraumadega. Tekst on napp, luuleline ja kujundlik – pigem poeesia kui olmerealism. Kuid tegevustik lavastaja pilgu läbi psühholoogiline triller- ja seda Polygonis juba osatakse! Oodata on taas mittetavapäraseid lahendusi nö. tekstita tegelaste näol, kuid ansambli muudab värvikirevaks juba kõnevõime kaotanud naise isa…