Ring

Pronksiööd ei tule. Araabia öö tuleb.    (KesKus, 2014)

KARPATI

“See ongi põrgu: sa mõtled, et kõik läheb hästi, seekord vähemalt, ja siis ei lähe nii, vaid võib-olla veel hullemini kui kunagi enne on läinud. Kui pöördumaltult muutume me selleks, mis me lõpuks oleme – mu silme ees läheb pimedaks.”  (R. Schimmelpfennig “Araabia öö”)

Tere ema. Aastaid ei ole uudiseid olnud, nüüd siis. Saan maikuus juba 45.a. Ja hakkamasaamisega on tihe olnud, et mitte Sinu juurde või lihtsalt ära kolida… Meil linnas on kombeks rääkida ikka läbi lillede, mõista anda, olla tähendusrikas ja üle. Aga Sulle ütlen otse välja- mul läheb hästi ja olen õnnelik! Süüa linnas veel on ja… mis ikka. Muidu… meil linnas pole maailmavaate realisatsiooni poolest elukorraldus end õigustanud. Aga küll saab, alati on saanud.

Tead, meil siin on nüüd nii, et suured teatrid vahetavad näitlejaid, teevad projekte, kodulehed on blogipõhised, sõnateater toob välja tantsulavastusi, osad märkavad enda kõrval teisekeelset publikut ja rahvusi. Teevad kõike seda, mida vabateatrid tegi juba kümme aastat tagasi! Et siis, kõik, mis vabateatris on vähemal või suuremal määral tänu paindlikule mõtlemisele ja värskele ideele on juba esindatud, kolib pisitasa riigiteatrisse. Sest selline hoiak ja tegu on elujõuline ja leiab publikult kõlapinda. Muidugi on kahju, et ideed kolivad meie juurest ära sinna, kus on tasuresurss. See on paratamatu, kuid poolik, sest nii ei saa teguviis läbivalt elujõuliseks. Kuni puudub eluviis. Uuest mõttest kantud prototüübi ellukutsujad taanduvad, sest jõud saab otsa, turu monopol kurnab nad välja. Õnneks jääb värske alati sündima väljaspoole süsteemi. Süsteem sööb, õgib ka enda lapsed. See ei ole utoopia, korralduslikud alused ei tohi lihtsalt jäigaks süsteemiks muutuda. Vaadake kesklinna hipstereid, kuhu and aetud on…

Aga teadmise ja taipamisega on nii, et nad ei tule ämbrisse, mis juba servani täis. Seega tore, et enesestmõistetavus on hakanud maha loksuma. Tarkust ei saa patenteerida, see on universaalne ja iidne. Näha on, et pikk tee on veel minna- millegipärast otsivad ka toetatud sponsoreid ja sirutavad käe Hooandja poole.

Me siin Polygonis näeme seda teatriasja kui võimalikku platvormi elukorralduseks laiemalt. Teater kui eluvorm, ettevõtlus kui tegus eluviis, sellest tulenevad eluterved isiksused. Järjepidev rahulik valmisolek või hoolas suhtumine oma tegemistesse. Lähte- ja puutepunkt. Olevik.

Ja tead, mul on hea meel, et reformiva kultuuriministri lahkumisest hoolimata saime ministeeriumilt toetust oma tehnika soetamiseks! Mul on hea meel avada septembrist esimene Polygoni päris oma saal- amfiteater, 220 kohta, Rävala 8, Tallinn. Teatrite Väljaku kolmas teater!

Eiei, Ema, Teatrite Valitsus on suleti juba ammu. Teatrite Väljak võiks aga ikka kõigile lahti olla. Imelik on täna kuulda, et avatud ühiskonnas on kultuuri ja valikuvõimalust liiga palju. Kas Sina tahaksid, et kõik suured ja toetatud teatrid oleks üle Eesti ühtlaste vahedega ära jaotatud? Aga kellele nad seal mängivad, kui kõik inimesed linnas vahivad? Natuke imelik on, et meil siin ikka veel püüatakse realiseerida kellegi kahe-kolme isiku suletud ringi nägemust korralduse, aga ka isikute tegevusalade või mahtude kohta. Et ma tuleks Sulle näiteks seal ütlema, et ole kena, vallavalitsus on Sulle, kohalikule, liiga suur tükk, las seda korraldame meie linnast? Sest meie teame? Ma olen viimasel ajal kogenud, et ühest küljest hoitakse ikka väga ülal soovi kontrollida ja juhtida. Ja hoolimata eeltoodud teadmisest tarkuse olemuse kohta, et värske mõte vajab keskkonda, tuuakse ikka ette, et vaja partnerit, et tasandit hallata… Tea, mis need sõnad tähendavad, partneri haldamine kõlab nagu… hooldekodu? Misotsast ta siis partner on? Väga ilus kriteerium on, et kõik võivad saada võrdse võimaluse lähtuvalt oma mahtudest kasvõi aastaks või kolmeks. Tead, ütlen ausalt- esialgu rohkem ei tahagi, ei tohigi kui kolm aastat. See on hea partnerlus, saab võimaluse täit ressurssi rakendada ja aja möödudes juba kõik muutubki. Saab vajadusel uuesti vaadata. Kui nüüd kuidagi hirmust lahti saaks, et kuidas gigandid samal ajal verest tühjaks ei jookseks? Näe, ikka lipsas läbi lillede, ehkki võib ka nimesid nimetada. Kas tõesti tekitab rajamise, loomise, elu andmise au kõhklusi? Lühidalt- meie siin Polygonis teame ime võimalikkust kivilinnas! Vahel lihtsalt tajud seda kätt füüsiliselt meie seitsmenda korruse kohal, justnagu hirm, et kui nüüd anname, siis tuleb sealt sellise jõuga, et… me nagu oleme küll kammitud ja oleme nagu lubanud ka, et korralikud. Ma olen siin mõnele rääkinud ennegi, et siis kaotavad teatriauhinnad nagu mõtte, sest kõik ei alusta jooksu võrdselt kohalt. Ja isegi kui pingutus on tehtud, ei raatsita anda seda ühekordset kolme aastastki hingetõmmet?

Ema, tead, ausalt, me oskame toetust hinnata, kaasamõtlemine on kohe väga tugev õlg. See tuleb, kui oled sunnitud ostma 3000 euro eest kuus õiguse teha teatrit. Isegi kui see on vaid 1/4 iga lavastuse tegelikust eelarvest. Üks asi veel, sõbrad meedias on jäänud vanaks ja uued on imelikud, küünilisus ja ego on enamasti nii kõrge… Tundub, et tartus räägitakse neile seal koolis imelikku juttu, justkui nad looks tegelikkust. Mitte ei vahenda. me siin kutsume seda salaja, nii et nad ei kuule, “ole-pildis-kultuur”. Mäletad, “kui-sind -pole-siin-pole-sind-olemaski”?

Õhtul, petrooliumivalgel mõtlen, et miks inimesed oma elu keeruliseks elavad? Oleks otsustajate kriteeriumid avalikult üheselt mõistetavad, õpiks kõik lubadusi pidama ja neil endil puhtam tunne. Vaat sedamoodi ta meil, ema, tuleb, see uus teater Tallinna kesklinnas.

Mul on Sulle hea uudis ka. Seekord jääb aprillis pronksiöö ära! Nii hea, et ei ole vaja taas kirjutada Meeletu Aprilliteese teatrite stabiilsusest. Seekord tuleb aprillis “Araabia öö”! Kolm korda tuikus Kultuurkapitalist tagasi, taas võib nimesid nimetada. Nii neid, kes ta tagasi saatsid, kui neid, kes talle elu andsid! Suur suur tänud! Nii hea tunne on, et veel on neid , kes usuvad. Toetus on oluline ja tänu on oluline. Kuni looja tunnetab Teatrite Väljaku asemel Teatrite Valitsust, on imelik ka.

Järgmisel hooajal mängivad Polygon Teatris Shakespeare ja Algus ja Noormets ja uusi lavastajaid ja… Meile siin Tallinna kesklinnas meeldib. Amfiteatrisse kolib ka teatrikooli tegevus, uued katsed Tallinna Ühisgümnaasiumi teatriklassi ja kooli eksam jälle aprillis. Tõnis Mägi tegi meile kooli laulu. Muuseas, Tallinna Ühisgümnaasium läheb ilusti oma uuendsulikku rada edasi, sealt saab alguse teistmoodi avaliku haridusasutuse mudel, kindel see. Amfiteatrisse kolivad meie isikuarengu koolitused. Aga ennekõike: Teatrissse! Teatrisse!

“Araabia öö” ja Eesti teatripublik – miks?

Jäin lobisema. Seega- “Araabia öö”. Mis miks? Polygon ütleb, et ime on kivilinnas ikka veel elus ja võimalik! Iga päev, igal elualal, ilma egota. Inimese integratsioon- täpselt kui ses lavastuses sõna, muusika ja tegevuse vahel. Täpselt kui ses loos araablaste ja sakslaste vahel. Lääne olme ja idamaa ime vahel. Selle artikli 7000 tähemärki. Elu pikkuses A4. Korrusmajade liftiśahtides ja -katustel.

  Mõista mõista, mis see on? Ei ole tavaline dialoog, aga pole tantsuetendus. Räägitakse lugu, aga pole sõnateatri etendamine. Jookseb kui film, kuid on teater. On elav muusika, kuid ei ole muusikateater. “Araabia öö” on nagu idamaa mõistatus eesti teatris- kihte on palju, kuid jälgida on kerge. Ärge tulge seda vaatama. Tulge ja tundke, idamaades kutsutakse seda virgumiseks.

Seega, ema, ma veel siiski ei tule. Veel saab asja. Rahvast on palju, aga inimesi… Polygonis on inimesi. Hoida elu elus, mäletad?

FRANZISKA
“Me suudleme. Ma panen silmad kinni, ja sellest hoolimata tunnen ma kuuvalgust.”
Karpati karjub. Kalil karjub. Üks pudel kukub lavatornist lavale ja lendab kildudeks.

Tamur Tohver 

***

Mõte kaotab mõtte  (KesKus, 24.01.09)

Minu vanaisa Raamatute Raamat on täis ääremärkusi.
Jääb mulje, nagu ei oleks olnud see tema arvates küllalt hästi kirjutatud… Et oli kogu aeg midagi kommenteerida. Mind on kasvatatud, et raamatuid ei sodita, saati siis Piiblit, aga piibel oli tallegi püha ja usk aitas hinges püsida. Ta ei olnud papp ega preester, oli nö. ilmalik jutlustaja baptistikoguduses. See ja talupidamine talle sõja ajal saatuslikuks sai ja nii ma polegi saanud temalt küsida, et miks ta seda tegi… Aga arvata võib, et need on teemakohased jutlusmärkused.
Kui me tänapäeval aeg-ajalt tükati-paiguti tõdeme-hirmume, et suulise
( kõneldud ) kirjanduse roll üha kahaneb, siis nt viimases vormis ei ole ta ju teps mitte kahanenud ning kannab selgelt kirjanduse laiendamise funktsiooni. Enamus ei loe ju kuigi sageli piiblit üle. Meil on kirjapandud alustekst, millest areneb uus teos. Tegelikult kuulutab autorikaitseseadus kaitse objektiks igasuguse fikseerunud teksti, olgu see SMS või poenimekiri külmkapil. See tähendab teisissõnu- teoseks. Iseasi kas see siis kohe just kirjandus on. Ehkki, noistsamadest naljakamatest SMS-dest on nupukad kirjastajad ka müügiartikli teinud kogumiku näol. Nii et mine võta kinni. Või kõigile hiljuti rõõmu valmistanud politseiakt luulevormis vastusest rööviavaldusele, mis samas vormis kirjeldas telefonivargust liinibussis. Mille peale avalduse kirjutanu solvus. Huvitav miks, kas tema värsid olid kaunimad kui politsei omad, mis ütlesid, et kui sa asja tahad ajada, siis kirjuta avaldus? Normaalne avaldus. Nii et liigub ja loob ja lehvitab ikka küll. Täitsa ootamatutes kohtades ja see ongi vahva.
Et siis tegelikult ei ole kartmiseks põhjust. Iga asi omal ajal ja vajaduse järgi. Energia ei teki ega kao, vaid muundub ühest olekust teise. Ja peale sõda sünnib poisse rohkem. Ja kõik need teised tõed. Läheneme aga korraks teisiti. Keeleinimesed ütlevad, et kõne lüheneb. Lause ehitus lihtsustub. Keerulisi sõnu ja kombinatsioone kasutavad vähesed ja siis mõjub see ka peenutsemisena. Miks? Sest aega ei ole. Loovate praktikutena tõdeme, et inimene peab saalis- kinos või teatris- või raadio juures südamerahuga vastu ca 80 minutit. Siis hakkab juba väga nihelema. Sest tegelik taluvuspiir jookseb kuskil 40-45 minuti kohal. Olgu lugu kuitahes haarav. Ja meie oma viga: ise oleme teda harjutanud kiirete lahendustega internetis, reklaamslottidega ja seriaale tootes. Igal pool jooksevad skeemid, mida nutikamad naudivad just seetõttu, et on võimelised lahendusi ette aimama. Ei maksagi oodata pikki stiilseid koha- või atmosfäärikirjeldusi, selle nimi on tänapäeval kinos ja raadios aadressplaan, pikkusega 2-3 sekundit. Teatrimaraton Vargamäel läheb kindlasti ajalukku, aga kas publik ka tõesti täiega lõpuni kaasa elas? Või võttis vahepeal ikka eneselegi aega lihtsalt olustikku nautida? Seepärast siia küsimus: kas me sellist kirjanduse avardumist tahtsimegi? Sellist lõputult pikka või sellist karmilt kärbitut-hakitut? Olmekirjandus. Tarbekirjandus. Infoandmine tähemärke kokku hoides. Nagu siingi, lubati kirjutada ainult seitse tuhat, õnneks ma ei tea, kuidas neid loetakse, reavahe ja tühikud jms, muidu tuleks jälle üks nüsitud värk.
Uue mõtetu põlvkonna esindaja Ivan Võrõpajev annab manifestiks nimetatud “Hapnikus” järgmise mõtte: “Mõte kaotab mõtte, kui ütled kõvasti välja selle, millest tegelikult rääkida tahad. Mõte kaob, kui paned paberile, millest tegelikult kirjutada tahtsid /… / Ja otsida mõtte tähendust on lihtsalt jäme ja ebakultuurne. Igasugune kultuur on mõtetu. Nagu igasugune loominggi. Ja kes seda ei mõista on mats. Või ärimees. Või mõlemat.” Nii et see oht ka veel.
Võib aga hoopis samahästi juhtuda, et kõneldud sõna võidab kirjapandu, selle asemel, et seda laiendada. Kuidas? Aga nii: kõneldud tekst ei kanna enam literatuurset tähendust vaid muutub heliks, kõlaks oma rütmiga ja tonaalsusega. Saab semiootlise akustilise märgi tähenduse ja matemaatiliselt igasugu asju võrrandis taandades saame lõpptulemuseks selle, et oleme alguses tagasi- häälitseme lihtsalt ja suhtleme märkide abil… Tegelikult väga ahvatlev kõige selle meeletu aastatuhandete pikkuse arengu järel- saada lihtsaks, vaeseks, kuid puhtaks? ☺ Pole võimatu, kõik on ju spiraalis?
Sest et. Tänapäeva teater ja kino ja audiokunst annab alatasa kirjanduslikule alustekstile laiendi just mitteverbaalse semiootlise sõnumi kaudu. Peter Brook ütles juba 1969.a. oma kokkuvõttes “Tühi ruum “ ( The Empty Space ) teatri olemusest: “ Mind on mõnikord süüdistatud selles, et ma tahan hävitada kõneldud sõna ja selles absurdsuses on tõepoolest terake tõtt. / … / …on meie igavesti muutuv keel vaevalt kunagi rikkam olnud ja ometi paistab, et sõna ei ole draamakirjanike jaoks enam niisuguseks tööriistaks nagu ta oli. Kas põhjus on selles, et me elame piltide ajastul? Kas me peame läbi tegema pildi-küllastumuse perioodi, et ärkaks uuesti vajadus keele järele? See on väga võimalik, sest paistab, et tänapäeva kirjanikud ei ole võimelised panema ideis ja kujutlusi sõnade abil Elizabethi-aegse tugevusega kokku põrkuma. Üks mõjukamaid kaasaegseid kirjanikke Brecht kirjutas tihedaid ja rikkaid tekste, aga tema näidendite veenvust ei saa lahutada tema enda lavastuste piltlikkusest.”
Ja tõesti, Brook kirjutas seda juba aastal, mil mina alles sündisin ja nüüd 39 aasta järel tagasi vaadates võin tõdeda, et täna lavastades nii meie vaeses-lihtsas-ausas PolygonTeatris kui ka tehtud lavastuste kohta Raadioteatris kehtib üks reegel:
pildi loomine. Miks- sest teate ju küll, üks pilt on võimsam kui tuhat sõna.
Laialt levinud stampteadmine, et kuuldemängus ju visuaalsus puudub, ei vasta iial tõele. Tähtsaim osa kuuldemängust sünnib kahe kõrva vahel, ütlevad soomlased. Kuula ja sa näed, ütlevad eestlased. Nii ta ongi- kuuldemäng on mäng kuulmismeelele ja kuulmismeelega. Madis Kõiv, “Haug”, 1997, Anne Paluver:
“ Sulle on kiri. Maksuametist.” Sulev Luik: “Mhm.” / “ Mis nad tahtsid?” / “ Ei midagi. Juurde tuleb maksta.” / “Kui palju?” Sulev vaikib. Anne: “Kuuled või?” / “Kuulen, kuulen.”/ “Kui palju, ma küsin?” / Sulev naerab. “Mis seal ikka, mina maksan.” Üheksa repliiki, üks stseen, 1,5 minutit. Kus see kirjandus siin on? Aga mõtleme korraks Sulevi kui pisidetailideni täpse filminäitleja peale ja samatäpsele Annele. Milline tohutu hulk teavet situatsiooni ja suhte ja karakteri ja maailmavaate kohta läbi näitleja mängu, seeläbi tekkinud atmosfääri ja pinge ja toetava tausta jms kaudu!
Kunst eelistab meie aegadel aegajalt kaudselt dokumenteerida, teater-kino-kuuldemäng teha pseudodokki, et hinge pugeda ja selleks kasutavad nad kõnekeelt, lihtsust, et nii tekstivormi kui kõlaga saavutada alateadvuses tuttavlikkust ja seeläbi ära petta, lammutada juba eos võõritust tekitavaid tõkkeid…. Teatri-, kino- või audiomaailma teos ise ei saa ilmaski raamatuks või selle avardatud vormiks, isegi kui ta on raamatu filmiversioon või audioraamat. Arvan ma.
Aga kirjutatud kirjanduse avardamine toimub siiski. Ja just sellise teose loomise käigus. Selle nimi on prooviperiood. See on protsess, milles reźissöör-lavastaja ja näitlejad käivad läbi pika tee ( ameerika kinos tihti küll mitte ) kirjapandud sõna tähendust otsides. Selles protsessis lammutatakse kõik laiali, püütakse mõista iga nüanssi, et miks ta siin just nii väljendub, mis on selle või teise lause taga. Sest me peame leidma selle meie meelest õige tõlgenduse, et seeläbi sõnum publikule lähemale tuua. Aimata lasta, mitte näpuga näidata. Kogu vahetu teatri mõte. Ja selles protsessis minnakse ühiselt ja tihti paljusõnaliselt, mis kõik kannavad uusi teese, üha avaramaks ja avaramaks, leitakse uusi tähendusi ning luuakse nn. kolmandaid teoseid. Eksitakse ja luuakse uuesti uute kokkulepeteni jõudes. Enne teksti visualiseerimist, enne kehakeele-misanstseeni loomist, enne tähenduse andmist, enne vaataja-kuulaja ette minemist, enne audiovisuaalse märgi teket. Siinkohal üleskutse ja palve kirjutajatele: ärge andke tühja teksti! Ärge kartke, et publik on põikpäiselt mõistmatu ja kõik tuleb lahti seletada. Igas tekstis peab olema saladus, mida oleks põnev lahendada nii teostajatel kui vastuvõtjatel. Kui viimane on tõesti olemas, siis meie käes on võtmed, millega me ta avada saame, selleks on meid aastaid treenitud. Aga tühjus ei pea kõige lihtsamatki loogilist analüüsi vastu, eriti absurdiźanr, mida algajad peavad kõige lihtsamaks. Aga pange tähele, paljud absurdikirjutajad on tehnilise haridusega, sest absurd nõuab raudset loogikat ja konstruktsiooni.
Nõnda siis toimub see kõik suletud uste taga prooviruumis. Mis siinkohal ei ole ainult reaal-materiaalne mõiste. Seega jääb kirjanduse tegelik verbaal-literatuurne avardumine publiku silme all ära. Rahvas saab sõnumi ikkagi läbi kogu akti, milles verbaalsus pole alati mitte esikohal.
Aga sellest me ei heitu. Nad lähevad koju ja avardavad kirjandust seal oma kahe kõrva vahel edasi, tõukudes meie antud lähtepositsioonidelt. Täpselt samamoodi nagu teevad nad seda raamatust lugedes. Ehkki siis ja kuuldemängu kuulates on nad vabamad kui pilte nähes. Sest öeldes või lugedes sõna “sinine” on “sinine” igaühele sinine talle sobival moel. Kui aga näidata “sinist” siis on see sinine kunstnikule ja lavastajale sobival moel ning peame seda aksepteerima.
Ja ikkagi- kas jõuame spiraalil kunagi viibete ja häälitsusteni tagasi?
Oh seda Brooki ja Lotmani kokku, kuhu me sedasi üldse jõuame…
Tamur Tohver