Eesti Päevaleht esitleb:

Marius von Mayenburg

PERPLEX

Elina Purde (Pähklimägi), Ragne Veensalu, Roland Laos, Mait Joorits, Mart Soo
Lavastaja: Tamur Tohver
Lava ja kostüüm: Ellen – Alice Hasselbach
Koreograaf: Siim Tõniste
Muusikaline kujundus ja elav esitus: Mart Soo

Valgus: Tamur Tohver, Aleksander Erstu
Tõlkija: Liis Kolle
        Produtsendid: Kristel Treier ja Tamur Tohver

Esietendus 27. aprillil 2017
Etendused: 27., 28., 29. aprill, 3. (inglisekeelsete subtiitritega!), 4., 20. mai, 6., 7., 8., 20., 21. juuni

               Etenduse pikkus 1 tund 55 minutit.

Arvestades täiesti perpleksseid ilmastikuolusid, palume ilma mitte arvestada ja riietuda igal juhul soojalt! Ruumid võivad olla jahedad.

      Koha pealt piletite ostmiseks ja muuks selliseks paneme tähele, et arveldamine on ainult sularahas. Lisaks bussile nr 3 Tööstuse tänaval sõidab mööda Kalaranna tänavat  buss nr 73, siin on marsuut ja kellaajad. Meie peatuse nimi on “Noblessner”, trepp on õige natuke tagasi jalutada.


Polygoni Teatrisadamas, Noblessneri kvartalis

ETENDUSEST LÄHEMALT

perplex33

Eva ja Robert naasevad puhkuselt. Majas on miski häirivalt teisiti. Tuled ei sütti, potilill on uus. Kelle elamusse üldse nad sattusid? Puhkuse ajaks elamise eest hoolitsema palutud peresõbrad Judith ja Sebastian tõstavadki nad välja, kuulutades elamise omaks. Algab sekelduste rada, kus pole võimalik saada selgust, kes keda üle trumpab. Teenijal lastakse surra, ilma et ta viilugi aprikoosi saaks, positsiooniga intelligendid ei kaota pead elektriarve üle näägeldes, samal ajal kui alaväärsed lihtinimesed Platonit, Darwinit ja Nietzschet tsiteerides elu mõtet leida püüavad… multiplexne perplex. Vägisi meenub Luarvik Luarvik, kes ise endale peale tuli, kuni Robert loo lõpus avab paki- mis muudab kõik…

Lavastus käsitleb koomilise võimendatud identiteedimuutuse läbi ühest küljest kaasaegse inimese sisemist ja välimist kahepaiksust, multipidetust. Selle käigus tehakse tiir peale erinevatele nähtustele- hoolimatus, uudishimu, võimuiha, hirm, armastus, seksuaalsus, aga ka inimeste toimetulek, suhe ja positisoon ühiskonnas.

Tegemist on maailmas paljulavastatud universaalse tekstiga, mis kajastades põnevaid suhteid ja tõsist sõnumit, teeb lõbusaid vormi- ja sisuhüppeid. Tegelikkus ja näivus, juhuse osakaal elusündmustes, mäng identiteedimuutustega ja pidevalt muutuva reaalsusega, mille käigus nelja protagonisti tegelik ja varjatud maailm rollide vahetumisega üksipulgi lahti ja kokku keritakse. Koomiline absurd, mis tõmbab vaiba jalge alt. Kuid teeb hellaks.

See on lugu sallivusest, teineteisega arvestamisest. Perplex on pidev identiteedi vahetamine – sama, mida teevad näitlejad õhtust õhtusse, aga tegelikult me kõik. Kõlab nagu diagnoos? Vahelduvad perspektiivid, hetked põimuvad üksteisesse. Midagi ei ole enam kindlat, väärtused ei kehti: millest kinni hoida, mida minna lasta? Hetk tagasi veensin sind mind usaldama ja kohe teen kannapöörde- reetes kõik, kaasaarvatud iseennast. Mis on püsiv?

Marius von Mayenburg, sünd. 1972, on saksa edukamaid kaasaegseid näitekirjanikke ja lavastajaid. Näidendi esmalavastus toimus 2010. Näidend on tõlgitud üle 30sse keelde ja lavastatud paljudes välisriikides.

MEEDIAKAJASTUSED

Loetuim ja järjepidevaim teatrikriitik Danzumees:

“Polygon Teater, kes Sa oled Noblessneris! Meie igapäevast absurdi anna meile lavalt. Ja anna meile vaadata uued tükid, nagu meiegi teeme tükka oma eludes. Tunneme ikka kiusatust näha üha uusi ja uusi lavastusi.Sest lavastused on elamused, materjalid head ja näitlejad muljetavaldavad.
Aplaus! ”  Danzumehe artiklit tervikuna loe siit

“Olukord hakkab näitekirjaniku tahtel kiirel tempol vahelduma justkui ebaühtlasel, vänderdaval karussellil. Miski pole see, millena see alguses välja paistab. Miski ega keegi ei jää selliseks, nagu ta alguses tundus. Paarid vahetavad partnereid, ühest saab ootamatult välismaalasest au pair, teisest väike laps, mängitakse läbi samasoolised suhted ega unustata ka Saksamaale nii olulist natsiminevikku. Mayenburg keerab peale mitmekordseid vinte ja asetab tegevuse lõpuks teatrimängu olukorda. Mis on illusioon ja mis on tegelikkus? Mayenburgile on omane metafooride lahtimängimine ja „Perplexis“ seda vaimukalt ka tehakse.” kirjutas Madli Pesti kultuurilehes Sirp.


ERR – “Meil ei tule ühtegi deprekat, meil ei tule ühtegi kunstikiibitsemist, ainult inimlikke lugusid. Ja mitte näitlejalt publikule, vaid inimeselt inimesele,” ütles Tohver ERR kultuuriuudistele

TEATRIKÜLASTAJAD

Tulin pärast päeva sagimisi, teadmata õieti, mis lugu või kes mängivad, ainsaks kvaliteedimärgiks, et Tamur lavastas. Ühesõnaga, see mul “puhta lehena” tuldud-nähtud-kigetud teatriõhtu mõjus nii, et ei mäletagi, millal viimati sellist tunnet kogesin, et siin ja praegu olen teatris ja on huvitav. Et kõik see haarab mind laiemalt kui näidend, lugu laval.                                                                                                                                                                                                                                                                                      Meelis Kapstas

Päris hull lavastus, julgen soovitada. Kui alguses olin täiega perplexed – wtf!? – siis hakkas aegamisi kogu selle naljaka mäsu seest hoopis mingi palju kõvem asi välja kooruma. Ja no siis läks täitsa meelest, et teater – kui tükk ise poleks seda aeg-ajalt meelde tuletanud 😉 Väga tore oli näha jälle laval Elina Purdet, kes tegi superhea rolli, aga teised olid ka tasemel. Tõsiselt, mine vaatama!                                                                                                                                                                                                           Sash Uusjärv

Tänud soovituse eest minna teatrisse Polygon. Käisime täna vaatamas Perplexi. Absurdinädala reedeks ülihästi sobiv äge absurd. Sama oluline kui on soov omada midagi, on soov mitte omada palju asju/tundeid/emotsioone. Otsige meelerahu! Muu pole oluline. Üleminekud on gigavinged. Koht on müstika ja mustvalge vahepealne. Minge vaatama ja võtke asju agadeta.                                                                                                                                                                                                                             Sten Argos

Kindlasti värske, nii lavastaja kui näitlejatöö poolest, komöödia mis ei jäta puutumata. Perplex ei olegi nii segane, kui pealkirjast eeldada võiks, ta jõuab kohale impulsside haaval, mis muudab loo vaheldusrikkaks. Paljudele hirmutav absurdihuumor on põimitud kokku kaasaegse draamaga ja lubab vaatajale naerupahvakaid lõpuni välja. Tuled teatrist ära ja tunned midagi. Kihvt:)                                                                                                                                                                                                   Tambet Asi

Super! Minge vaatama, kuniks veel saab! Mina naersin kõvasti ja häälekalt, aga ka sisuseeme oli täitsa olemas. Aitäh trupile ja kõigile asjaosalistele! Hea töö!!!                                                                                                                                                                                                                                        Marge Uueni

Lõbus, samas mõtlemapanev “Perplex” väljub traditsioonilise teatri piiridest ning kompab piire kahtluse alla seades kõike kõiges. Toob osavalt arutluse alla absurdiklassika põhiprobleemid kaasajavormis. Elav muusika loob huvitava sürrealistliku, meditatiivse õhkkonna, mis liidab näitlejad vaatajatega üheks.                                                                                                                                                                                      Kätly Aksim

Etendus oma põnevate lugude ja keerdkäikudega hoidis mu tähelepanu naelutatult endal. Seal oli imelisi stseene, mis naerutasid ja samas pakkusid sügavat elulist äratundmist. Näitlejad olid tasemel ja mina muidugi nautisin oma lemmiku Mait Jooritsa lavalist olemist.                                                                                                                                                                                                                                          Helene Väljaste

Mäng oli nauditav, kõik neli põlesid ja tahtsid. Eriti Veensalu. Tunne oli hubane ja kuidagi teine, kui teatris. Tuleme kindlasti uuesti. Meile meeldis!                                                                                                                                                                                                                                                                           Peeter Tohver

Välja oli kuulutatud kui absurdikomöödia, aga teades lavastajat ootasin kindlasti ka midagi sügavamat. Ja ei pidanud pettuma. Jah, oli ka naljakas kuid see ei seganud üldse. Kui lihtne on tegelikult inimesi ümber programmeerida ja panna tegema asju mille peale nad ise ei tulekski. Tänases meedia poolt juhitud maalilmas kohtume pidevalt erinevate uudistega, mis üritavad painutada meie tõekspidamisi ja panevad neid proovile. Mis aga mulle eriliselt meeldis oli muusikaline kujundus. See oli nii äge, kuidas Mart Soo kujundas muusikaliselt laval toimuvat laivis. Muusika oli kindlalt laval viies tegelane. Etendus lõpu lahendus oli suurepärane leid. Ma imestan et keegi teine pole enne selle peale tulnud. Etendus on ju kui mõtte rännak , tervendav seanss ja sellest peab rahulikult välja tulema. Nüüd alles avastasin, et perpleks on täitsa päris sõna päris tähendusega! Ma algul mõtlesin, et see on teie endi poolt väljamõeldud sõna umbes nagu pronokkimine.                                                                                                                                                                                                                                                                                                                             Peep Tomingas

Sellise materjali vaatamine-kuulamine nõuab nutikat teatrikülastajat. Vahepeal olin millegipärast ametis hoopis kuuldemängu kuulamise ja ise sama etenduse lavastamisega… etenduse ajal…! Loodu kaitseb nii lavastajat kui ka näitlejat… Sain värskendava ja inspireeriva elamuse igatahes. Mitte linnukese, et sai Draamas käidud jälle… või et käisin Linnateatris köstrit vaatamas… So what? Perplexi tekst kõnetas just mind ja see on minu jaoks tähtis!                                                                                                                                                                                                                                                                           Robert Kikas

Kogu aeg säilis mõistatus, kes on siis kellega ikkagi koos ja kas nemad ise ka saavad aru, mis toimub või mitte. Väga muljet avaldav oli see, kuidas üksteisest täiesti erinevad asjad olid nii ideaalselt kokku sobitatud. Natsiteema ja lapsed ja suhted inimeste vahel. Kogu aeg tuli ka teatud üllatus. Ja see lõpp, kus inimene jäi tegelikult iseendaga üksinda ja tema käest võeti kõik ära, täielikult kõik ja ta jäi lihtsalt üksinda.. tekitas ka üksindustunde endas, et kas mina olen ka imelik ja üksi? Kas mina räägin ka tegelikult iseendaga, mitte teistega? Kas nad üldse kuulevad mind? Kas on see normaalne olla teistmoodi ja segaduses? Tore oli muidugi ka see, et sai naerda, kohati ka iseenda üle.. Tänapäeva stereotüübid ja, et inimestele meeldib see välimine, see mis tegelikult üldse ei loe ja võib olla on mõttetu, see ilus pakend on oluline, aga see mis sees on- miks seda keegi ei vaata ja ei hinda? Võibolla ei julge vaadata? Üheks kujundiks pidasin mina karpi, kus hiljem oli pea sees, aga nii palju, kui ma sellele ka ei mõtleks, ei saa ma kindel olla, kas olid tõesti mängus ebareaalsed piirid tuleviku ja oleviku ja mineviku vahel.. Tõesti väga huvitav ja eriline näidend, mille üle ma veel ilmselt kaua mõtisklen ja katsun aru saada. Eraldi kiidusõnad live muusikale- andis super meeleolu juurde!                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                               Claudia Robin Andros

Mulle selle lavastuse idee meeldib ja meeldib ka see, et maailm ongi perpleksne. Selles on oma võlu ja oma valu. Ja see oli huumoriga hästi välja toodud, kui jabur see olla võib. Igav ei hakanud mitte kordagi. Kogu aeg oli pinge üleval, et mis järgmiseks. Näitlejate intensiivsus tekitas külmavärinaid.                                                                                                                                                                                                          Anu Randmaa

Tahtsin teid tänada super emotsiooni eest! Olen mitu korda Polygonis käinud, ja alati lahkunud sealt tundega, et tulen kindlasti tagasi.                                                                                                                                                                                                                                                                                                         Lilian Hiob

Polygon Teater võtab julguse röövida teie elust paar tundi, kuid annab vastu parema homse.

Helger Kavant

 

Polygoni Teatrisadamas, Noblessneri kvartalis