Ivan Võrõpajev

HAPNIK

                          Elina Pähklimägi, Kristjan Sarv, Päär Pärenson                                                                                                                        Outlook & flash: Reet Aus                                                                                                                                 Ambient & action: Tamur Tohver                                                                                                                     Beat & step: Päär Pärenson                                                                                                                                         tootjad Tohver & Krall                                                                                                              tootmine: Rahel Otsa, Polygon Teater, Tallinn Kultuurikatel, veebruar 2009


ETENDUSEST LÄHEMALT

Loo keskmeks saab jutustus suurlinna Saśast ja väikelinna Saśast, kuidas ja kas nad kokku jõuavad. Kes üldse kokku jõuavad? Oluliseks saab aga miski muu- selles loos otsitakse HAPNIKKU. Jah, sedasama reaalset O2-e, tõsi küll, siiski mitte
keemilise elemendina. _10444DFSiinkohal tekib ilus keeleline kujund: räägime ju, et inimeste vahel tekib keemia, kui nad armuvad, aju
hakkab tootma teatud keemilist ainet ja seda eritama. Siin on selleks võetud võrdluse või märgina hapnik. Hapnik kui suhte-ja mõttevärskus, aga ka kui ühiskonna ellujäämise võti. Nii füüsilises kui vaimses mõistes. Tänane ühiskond hingeldab selle vaeguses ning ta hankimiseks teeme jubedusi: hävitame, lõhume, tapame, sõdime. Ja ihkame kirgast selgust, puhtust ja rahu. Ja kui selle kõige juures jalgealune tuliseks läheb, on põgenemiseks salasõna:
AMNEESIA.
Lööge või maha, ei mäleta…

OXYGEN  The center of the story is a narrative about Sasha from the big city and Sasha from the small town, how and if they will get together. Who will get together at all? But something else becomes important – in this story OXYGEN is searched for. Yes, the same real O2, however not really as a chemical element. At this point a beautiful linguistic figure occurs: in speech we also say that when people fall in love chemistry develops, brain starts to produce certain chemical substance and to emit it. In this case we have oxygen as a comparison or as a sign. Oxygen as the freshness of relationship and thoughts, but also as the key to the society’s survival. Both in physical and mental sense. Today’s society is gasping in the lack of it and in order to obtain it we do hideous things: destroy, vandalise, kill, fight. And we long for lucid clarity, cleanness and peace. And when we feel that things are getting too complicated, we use a password for escape: AMNESIA. Kill me if you have to but I can’t remember… There is a DJ in the play (also according to the author), who in addition to directing the show also mixes live music for the scenes.

full lenght dvd and english script available from 

ESIETENDUSE PILDID

LAULGE KAASA!