KURSUSED

Siin on saabuvate kursuste KALENDERtaevasmeribw1

Meie koolituskogemus ulatub tagasi aastasse 1998, mil Tamur Tohver alustas tegevust õppejõuna Tallinna Ülikoolis. Pärit on meie teadmised ennekõike 600 aasta vanusest teatritraditsioonist, lisaks kaasaegsest ettevõtluskogemusest ja inimpsüühika tundmisest, joogast ning elukogemusest. Kursused ise on alati praktilised, koos teooriaga kaasnevad mängud ja harjutused.

Tamur Tohver, Polygoni looja ja koolitaja : Äripäev, 2013  :

                                                                                                            Tamur Vana Antsla Teatriaidas Meeldib! Konkreetselt meie eluajal toimub selline hulk pöördeid! Oleme lähedalt näinud olümpiat, riigipööret, milleeniumi- ja sajandivahetust, suurriigi lagunemist, omariikluse taastamist, Euroopaga liitumist, kahte rahavahetust, oodanud kolme maailmalõppu ja muud. Täna olen tunnistajaks suurimale: inimkonna kõlbelisele pöördumisele. Algab areng isiku baasil, sest majanduskõverad ei näita tõusunooli. Evolutsioon ja uudishimu on aga peatumatud. Järelikult toimub edenemine mitte kõrgusse vaid sügavusse, laiendades horisontaalselt sisu. Loodus märkab tegematajätmisi ja tasakaal nõuab oma, hoolimata ainelistest võimalustest või ettevõtja huvist. Kõlbelisus ning eetilised väärtused teevad elu paremaks, seda on taibanud vaimsetest väärtustest kaugematel elualadelgi tegutsejad. Ettevõtte juhil on tark sellega kaasa minna ja otsida uusi eneseteostusviise nii endale kui töötajale. Ainult selline kooslus püsib elutervena. ! Väljaspool ettevõtet seisab eneseteostus sageli staatusel, mille annab kas jõukus, poliitika või religioon. Religiooni mõistame ikka veel kui oopiumit rahvale. Parteilisus ei ole otseselt põlu all, kuid ei innusta enam kedagi. Sestap ei kiputa oma vaateid kummaski valdkonnas deklareerima. Ometi vajame kõlbelist väärtust tegemaks meie eksistentsi mõttestatumaks. Hiljuti, lugedes siinsamas ajakirjas seisukohta kaasaegse koolituse mõttetusest, soovitan ma: aeg on vaatepunkti nihutada. Kas pole mitte paistmas vanale vormile uut sisu?! Juhtimisajakirjas on teatrist kirjutada viimane aeg. Sest teater on distsipliin, mis sisaldab mõisteid kollektiivne tegutsemine ja kollektiivne vastutus, kokkulepe, kõrgprofessionaalne täpsus ning loominguline vabadus, inspiratsioon, intuitsioon, improvisatsioon, lai vaatenurk, maailmapildi pidev täiendamine, erinevad inimkooslused, loovus, esinemisjulgus, eneseväljendusoskus, koostöö… Samuti müük, sissetulek, produktsioon, turundus, turg, konkurents, elukestev õpe, tippspetsialist, ökonoomia jt. Ehk siis- teater ei ole meelelahutusasutus. See on ettevõte. Sest edukas teater on elujõuline nii hingelt kui majanduslikult. Pealtnäha teame teatrist kõik kõike. Iga ettevõtja on teatriga kokku puutunud kahel moel: kui tarbija ja kui koolitatav meeskonnatöös või situatsiooni lahenduses. Lisaks draamateraapia eraelus. Olemuslikult on teatriloome vahekord inimese erakordsetest võimetest ja nende oskuslikust kasutamisest eri seostes. Oskused, mis on kaugelt üle saja aasta vanad ja sõna otseses mõttes vaid pühendatute pärusmaa. Mis on nois teadmistes erilist? Ma olen kasvanud keskkonnas, kus kehtisid kõlbeliselt väga kõrged väärtused. Minu suhe teatriga on üle 30.a. pikk, alustasin 10. eluaastast. Oli vabadus ja oli distsipliin. Teater kui distsipliin sisaldab palju selliseid osiseid, mis töötavad mitmes lõigus korraga. Sestap kogen sageli hämmastust, koolitades täiskasvanuid enda meelest elementaarsete suhtumistega, kuid taibates, et neile on see täiesti midagi uut. Teatrimaailmas on olnud enesestmõistetav teatud suhtumine, kuid praktikas ka erinevatel põhjustel sajandi jagu salajas hoitud tehnikad ja praktikad. Alustuseks nimetan ühe põhilise: teatris ei käida tööl! Hiljuti ütles mulle tänane üliedukas suurekaliibriline ettevõtja, et ta pole vajanud ühtki täna pakutavat koolitust. Seda tänu oma ülikoolis omandatu eriliselt laiapõhjalisele ning ennekõike isikuarengut kaasavale teatriharidusele. Loodan, et suudad lugeda õigesti: need ei ole teatripraktiku sõnad. Need on isikuarengut kaasva hariduse saanud ettevõtja sõnad. Pean vajalikuks siinkohal selgelt välja öelda: teatriinimesed on imeinimesed, nad loovad neid igapäevaselt. Aga ettevõtja ei pea saama teatriharidust. Piisab oskusest võtta sellest laiast spektrist olulisim- isikuareng ja püsivus kestvaks õppeks. Minu igapäev piirneb teatrikompaniiga Polygon koos oma kõigi alltegevustega ja lisaks mõned kõrgkoolid, mõned suured eraettevõtted. See annab mulle hea tänasest ühiskonnast läbilõike nii tegevusvaldkondade kui inimeste osas. Puutun reaalselt kokku inimestega vanuses 14- 56, siin segunevad nii professioonid (kohustuslik suunitlus) kui vabatahtlikud rollid (lapsevanem): ettevõtjad, tippjuhid, teenistujad, üldhariduskooli õpilased ja õpetajad, lapsevanemad, loomeinimesed, üliõpilased, noortöölised… Ja nende kõige erinevamad kombinatsioonid: lapsevanemad, poliitikud, akadeemilised ja religioossed ringkonnad. Sellistest kogukondadest kinnistub alljärgnev kogemus. Teatris tegeleme igapäevaselt irratsionaalsete ja kasutuskõlbmatutena tunduvate suurustega. Pealtnäha hinnangulised mõõdikud: “mulle tundub, ei ole päris õige, oh- see töötab täeilikult!” jne, on täiesti reaalselt mõõdetavad kriteeriumid. Sest oleme osa muutuvast määramatusest- loodusest. Loomal on instinkt, inimesel intuitsioon, null-nivoo, tõe tunnetuse kriteerium, kui soovite filosoofilisemalt. Need on täpsed väärtused ning kaugelt muud kui mäng. Teater on kogukond, mida saab tulemuslikult teostada vaid kogukondlikku mõtlemist ja ettevõtluse printsiipe ühitades. Meid huvitab, kas on võimalik tulla lähemale, tegelike tähenduste juurde. Tehes asju siiralt, isiklikult pühendudes. Ja oleme ellu jäänud! Ärge arvake, ka teater on ettevõte, mis toimib vaid kasumis olles. Selle pidamine ei ole meelelahutus. On palju viise, kuidas selline lähenemine teoks saab, peamisena nimetan siin innustuse loomist, kaasamist isiklikul moel. Ja ühtlasi peab hiljem looma võimaluse enese realisatsiooniks. Täna toimiv kooslus peaks tegutsema põhimõttel- soovid hoida toimimist eluterves tasakaalus, tuleb endast alustada. Sinu esimene reaktsioon on- ma tean. Jah, me kõik teame. Ometi oleme täna siin? Sest vanad tavad meid enam ei edenda. Sest kaugenemine algab äratundmisest. Me arvame, et oleme koolitusel midagi omandanud ja jääme sellele lesima. Me ei praktiseeri omandatut igapäevaselt. Me ei proovi reaalsuses järele. Sest see on ebamugav. Kuid multimiljonär T. Harv Eker: “Ainus kord, kui sa reaalselt seesmiselt arened, on siis kui sul on ebamugav, harjumatu. Siitpeale, iga kord, kui tunned end midagi teisiti või uut tehes ebamugavalt, selleasemel, et tagasi tõmbuda oma vanasse mugavustsooni, patsuta end õlale ja ütle: ma ilmselt arenen. Kolm ohtlikuimat sõna on “Ma tean seda!” “ ! ! Seega, senikaua, kui see on su moto, sa ei kasva. Sa ei tule mugavustsoonist välja. Seni kuni sa ei ole miskit kogenud, oled sa sellest ainult kuulnud, lugenud, kõrvalt näinud läbi keelegi teise prisma. Alusta enda suhtumise muutmisest koolitusel pakutavasse. Ja edasi püüa eristada eri koolitusvorme mitte ainult atraktiivsusest lähtuvalt! Sest uudishimus sööks kõike, kuid nälg asendub peagi harjumusega…!  Ettevõtte eesseisjana tean, et taevast tulev hägune esoteerika tulemuseni ei vii. Pigem innustab meeskonnale kogukondliku mõtteviisi tutvustamine ning isikuarengulised koolitused, kus ei õpetata “nippe” osavaks läbilöömiseks, vaid reaalsel kogemusel ja veendumusel põhinevat läbimõeldud ennast arendavat tegevust. Roosa elevandi nägemine on kujund silmamoondusest. Ülekantuna: näha võimatut, olematut. Sellisena võib antud kirjutis esmahetkel tunduda. Kuid meenutage: eestlane on ennegi eriliselt käitunud. Sooritanud tegusid, mille aluseks on olnud vaid vabatahtlik kogukondlik kokkulepe. “Teeme ära”, naabrivalve, Balti kett, laulupeod… mäletad? Tiigrihüpe sai efektiivselt teoks ja liiguti kohe ID-kaardi kasutusalade laiendamisele. Kõik need rajanevad inimeste vabatahtliku kokkuleppel, ei muul. Isegi riik on inimeste vabatahtlik ühendus, mitte kohustus. Teadlik juht ei oota, millal keegi talle viitab, et tahaks elevanti. Hea juht kutsub elevandi ise, toidab teda ja näitab uhkusega. Kaotatud kõlbelisus alustas tagasiteed 2009. aastal, mil keegi seda täheldada ei osanud. Võidukäik saab olema sel  2 kümnendil. Ettevõtluses on levinud tiitel “partner”. Kui paljud mäletavad selle sõna päritolu või tegelikku tähendust? Keel on kaugenenud oma tegelikest tähendustest ammu, tuleme tagasi sõnade päris sisu juurde. Ära näe vaid mastaapi, kasuta printsiipi! Kuidas pakkuda personaalset arenguvõimalust? Palju ei jaksa, aga palju pole vajagi. Ettevõtte sõnumi viimine iga üksiku töötajani on kättesaadav kõigile. See ongi oodatud kõlbeline pööre, reaalne isiklik võimalus. Pole muud vaja, kui see päriselt teostada. Kohalolek on seni hämu, kuni pole järgnenud tegu. Soovid kapitali, siin valem: andja on rikkam. Sõna ühiskond tähistab sarnast mõtteviisi- sootsiumil on vajadused ja ta ei häbene sest märku anda. Ühistegevuse ja üksteise toetamise võimalus teenib täna turundusvaldkonda. Miks mitte tuua see ettevõtte sisemiseks reaalsuseks? Tänaseks on ümber saanud müümise, juhtimise ja suhtlemise ”nippide” koolituste ajad. Sest “nipp” on kiire võte, mis ei baseeru tegelikul sisul, vaid töötab teatud tingimustes. Kindlam tee sihile on isikuareng: mida kõlbelisem on töötaja, seda lojaalsem on ta ideele ja ettevõttele. Mida kõrgemad on tema inimlikud väärtused, seda koostööaltim ta on. Sest ta tajub hoolitsust ja hoitust ja kõiki neid “pehmeid” väärtusi, mida eelmisel kümnendil ettevõtte juhtimises kõrvalisteks arvati. Pikale perspektiivile orienteerunud juhil on hea teada, et kokkuvõttes on selline lahendus ettevõttele jätkusuutlik. Inimene on tervik. Isiksus. See polegi uus avastus- vana hea abikaasadega grillipidu ettevõtte juhi suvekodus kandis kaudselt samuti siduvuse eesmärki, kuid on tänaseks sisutühi ja kohati salakaval. Kõrge eetilise kultuuriga töötaja on tugevam investeering kui vaid hea spetsialist. Sellistest isikutest koosnev meeskond on jätkusuutlikum kui mistahes spetsialistide kogum. Miks? Tippspetsialisti edasi arendades jõuad juhina ühel hetkel situatsiooni, kus ta liigub edasi parema ainelise pakkumise suunas. Paratamatult koolitad sa teda kellelegi teisele. Kõrge eetikaga lojaalseid inimesi on võimalik täiendada aga oskuste parema omandamise poole ja nad on tänulikud, sest neil on juba eelnevalt soov panustada, anda. Kõrgemate oskuste saavutamisel teevad nad seda meelsasti, sest näevad selles eneseteostust. Vastupidiselt tippspetsialistile, kes tegeleb vaid enesemüügiga. Lisaks on oht, et tippspetsialisti omandab üleoleva suhtumise ja ühel hetkel suhtub ta lohakalt. Teeb vea. See läheb kalliks maksma just juhile. Isikuarendamisega seda ohtu ei ole, koolitatav teab, et ta ei saa sainult erialaseid oskusi, vaid midagi võõrandamatut endale. Tema suhe pakutavasse on teine ja ta omandab uut teadmist meelsasti. Sa pead ettevõttes looma vaid teadlikult õhkkonna, kus seda hinnatakse ning pakutakse ka väljundit. 90ndate alguses tekkis kiiresti palju kommerts raadiojaamu. Nende käivitajad ammutasid spetsialiste ainsal võimalikul moel: kasutades uue loomise atraktiivust, ostsid nad teostajaid Eesti Raadiost. Umbes kümne aasta jooksul naasesid enamus neist nn. kodujaama. Miks? Sest seal hinnati initsiatiivikust ning anti loominguline vabadus. Usaldati intuitsiooni. Anti maad isikuarenguks. Palganumbrid ei lugenud. Selle tulemusena tõusis ka Eesti Raadio kui ettevõtte väline maine. Viimaste koolituste valguses (nt teisel sessioonil) olen tõdenud fakti: töötaja on esimesel sessioonil õpetatud oskusi rakendanud igapäevaelus, pere ringis. saanud isikliku kinnituse, et suhtlus on muutunud sujuvamaks, ühised ettevõtmised tulemuslikuks, personaalne tähelepanu tõusnud jms. Tulles järgmisele osale, on tal juba teadlikud soovid ja positiivsed ootused. Ta on innustunud omandama ja seejärel seda ka rakendama! Kindlasti jääb eneseharimine personaalseks, mitte kõik ei suuda vahel ametist tulenevast kõrgest egost (nt arstid, õpetajad, solistid jt) ennast taandada piisavalt igapäevast, et näha reaalsust. Kuid peab andma võimaluse, tulemused on tihti hämmastavad ennekõike osalejale endale, tagasiside peegeldub juba aga reaalsetes töötulemustes. 3 Võib pisut küüniliselt õlgu kehitada: hamburgerimüüja eetikat? Aga vaadake kasvõi “Tippjuhi salamissiooni” telesaadet. See on mõeldud juhtide harimiseks, kuid pange tähele kõrvalist- töötajate reaktsioone! Teadmine, et tippjuht on nõus nägema asju nende positsioonilt, annab oi kui suure innustuse. Meenub suurettevõtte omatöötaja päev, kus tippjuht viis tõsise teemaarenduse vahel ühtäkki läbi ootamatu lapselikult lihtsa ja rõõmsameelse virgutusvõimlemise 1400-le töötajale! Sellised hetked liidavad. Esmapilgul ilma universiumit nihutava eesmärgita töötajal on siiski stiimul kasvõi suurema sissetuleku näol. Seda saab ta teie ettevõttes nt ainult isikuarengu koolituse läbimise kaudu. Ja pärast seda pole ta enam endine, garanteerin. Tuleme tagasi teatri juurde. Teater ei koosne ainult “loomingulistest”. On olemas nn. tehnilised inimesed, kelleta eesriie igal õhtul ei tõuseks. Metallitöölised, elektrikud, lavapoisid-meistrid, publikuteenindajad, koristajad, raamatupidajad ja kõik nende vaheastmed. Mis neid seal majas hoiab- aga seesama osalus, soov teha teatrit! Välisettevõtete juhid tõdevad oma Eesti allüksustes töötajate innovatisooni puudust ja vastutustahtmatust. Soovimatust võtta initsiatiiv. Noorte inimeste puhul tuleb see selgelt pakutavast karjääripõhisest haridusest. 90ndate algul, kui sõnastati uue hariduse põhimõtteid, oli pakutavat palju, kuid peale jäi ilmselgelt äsjase kommunismitondist vabanenud egoism, mitte koostegemine. Ja selle vilju maitseme täna ühiskonnas laiemalt. Kiire rohuna selle levimise vastu näen ettevõtjate dialoogi lapsevanematega, kelle lapsed alles alustavad kooliteed või on põhikoolis. Miks nii vara? Sest on vaja hajutada vanema kartus, et asudes pehmete väärtuste teele, ei ole noor hiljem konkurentsivõimeline. Ärksamad üldhariduskoolid on julgenud asuda tasapisi kogukondliku mudeli teele. Tark juht aitab oma võimalustega hetkepersonali järele, sest uut kaadrit tuleb oodata 20 aastat. T. Harv Eker, “Secrets of the Millionaire Mind”: Becoming rich isn’t as much about getting rich financially as about whom you have to become, in character and mind, to get rich. I want to share a secret with you that few people know: the fastest way to get rich and stay rich is to work on developing you! The idea is to grow yourself into a “successful”! person. Again, your outer world is merely a reflection of your inner world. You are the root; your results are the fruits.! ! Me oleme nõus täiustama masinaid ja kasvatama lihaseid. Julgus ujuda vastuvoolu on täna vajalik. Sul võib olla rikkalik inspiratsioon ja õige intuitsioon, kuid julgus ja jõud sest kinni hoida kutsuvad reaalse sisemise muutuse ellu. Enne vajadus enda arendamiseks, siis käsitöö. Enne pühendumine, siis oskuste lihvimine. Edukad inimesed kuulavad nende nõuandeid, kes on nendest edukama. Keskpärased kuulavad oma sõpru…kes on samas seisus kui nad ise. Tihtilugu oleme kapseldunud ja pehmelt öeldes üleolevad- tean niigi, oskan niigi, ah mis ta nüüd. Teine, mis meid takistab on hirm uue ees. Meenutades erinevaid ringkondi kus lävin- erinevad alused, samad puutepunktid. Miks? Sest nad on ju ikka inimesed, soovid ja eesmärgid varieeruvad ainult valdkonnas ja vanuses! Teater on otsinud aastakümneid siirust, tõest olemist. Kaasaegne suhtumine inimese kõikvõimsusest on väänanud peegli vildakaks. Kuid nippide õpetamine enam võimalik, nipp on ilma protsessita valem ja tulem. Üks suurettevõte täheldas hiljuti, et lõpetas oma ülalt alla suhtumise kui suurklient ja tulem oli hämmastav. Tekkis mõlemapoolne iseeneslik rõõm ja soov uuesti kogeda. Reaalselt tänu sellele kandis tootearendus uskumatuid vilju! Veel: kahel viimasel aastal on tulnud teatrisfääri tööle tippspetsialistid, kes loobuvad neli korda suuremast sissetulekust ettevõtluses, et saada teha südamelähedast. Selle üle tasub mõelda. Miks mitte juhtida ettevõtet kui kogukonda? Näe korraks puude taga metsa, vaata millised kogukonnad on näiteks ökotoodete taga. Kokkuvõttes on selline lahendus ettevõttele odavam päris mitmes lõigus: meeskonnatöö, efektiivsus, palganõuded, tervisekindlustus, perekesksus jne. Pisitasa hakkab levima taas ettevõtete komme maksta töötajale lisapensionit… Mäletate, kas pole see kaasaegne vorm vabrikupoest, kus kaupa sai arvestuslikult? Ideaalid peavdki olema kõrged, sest reaalsus nühib neid niikuinii kogu aeg madalamaks. Ja veel üks meenutus- isegi riik on inimeste vabatahtlik ühendus, mitte kohustus.

 Kolm harjutust sinu igapäeva: tõsta käsi üles. lükka sirgeks. siruta sõrmed. Lükka käsi õlast üles, ära lase tagasi. Siruta veel kogu kätt, eesmärgiga puudutada lage. Püüdle kogu jõust läbi käe lae poole 4 sekundit. Lase käsi alla. Sa said just teada, et su käsi on 8 cm pikem kui arvasid. Kuidas arvad, kas sinu tegudega võiks olla samuti? 2. tõsta nimetissõrm silmade kõrgusele. Vaata seda keskendunult. Ära kommenteeri, Lihtsalt vaatle tähelepanelikult 8 sekundi jooksul. Sule silmad, lase käsi alla, hoia silmad suletud. Kus näed näpu kujutist? Millega sa teda nüüd vaatad? Sa said just teada, et sul on teisigi tööriistu peale musklite oma elu kujundamiseks. 3 tee tegu, mis hiljem osutub heaks. Nii on kindel, et see pole omakasupüüdlik.

Eristada tähendab leida. Kehtestada saab ainult loogilist.

Tamur