ÕPPIMISEST

Teatriõppe väärtusest ja mitmekihilisusest SIIT

Tõde ja tarkus ei ole ühene seisev väärtus. Õpetaja TAHAB õpetada, õpilane TAHAB vastu võtta. Tõde sünnib iga kord uuesti nende kahe vahel, jäädes olemuslikult samaks.

Kui õpetaja räägib, ei ole see pelgalt lingvistiline tekst või kõne – see on ASI ISE, ta kannab energiat ja annab seda edasi.

Kuulan kui räägitakse. Püüan mõista öeldu sisu, seejärel vastan – kui on, mida lisada. Muidu olen kui vaataja, kes tahab näha lavastuses seda, mida sinna iial antud pole.

Olles kuulanud, ei alusta ma vastamist väljendiga: jah, aga…

Kui sa ei küsi, oled sa kahevahel ja ei pruugi olla õigesti aru saanud.

Tegutsemistahe, rõõm, tasakaal, õnn ja teadmahuvi on sisemine väärtus – mitte anomaalia, mida peab jahtima enesest väljaspool.

Teatritegija arvab: Polygon – see on väike Koht suures linnas, kus kell käib aeglasemalt!

GERT RAUDSEP, Eesti Näitlejate Liidu esimees, NO99 näitleja
Õppimist väärt on kõik, mis toob su mugavusseisundist välja – nii maailmapilti avardav, täiendav kui ka sinna mittemahtuv. Teatergi on kool siis, kui seal viibija(te)l on soov mitte rahulduda olemasolevaga; kui teater on ainult kool, siis ta pole teater, on lihtsalt kool. Polygon, nagu ka iga muu organisatsioon, on need inimesed, kes seal on. Ainult inimesed. Muu ei loe. On see siis parasjagu teater või kool. Kuhu see kõik viib- otsustavad need inimesed, kes just sel ajahetkel Polygonis on. Ja see ajahetk on iga hetk.

KADRI ADAMSON, teater Endla ja Kättemaksukontor
Kui on väärt õpetajad, on iga silmapilgutus õppimist väärt. Üldse tasub elus silmad lahti hoida. Teater on kool- ma jään täna täpsema väljendi vastuse volgu, sest midagi vaimukat ei tule pähe. Aga ma mõistan, mida see tähendab! Polygon on inimeste iseloodud maailm, tehtud etendused, antud tunnid, tekkinud hetked… Kuhu see kõik viib – vastab Tśehhovi “Kajakas” Niina oma monoloogis… ta kirjeldab, mismoodi see kõik olema peaks. Polygonis õppisin tundma Kolleege, kellega polnud varem teatrilaval kokkupuutunud, sain meki absurditeatrist, see kõik kinkis ilusaid hetki.

LAURI SAATPALU, laulja, laulukirjutaja, vabakutseline näitleja
Õppimist väärt on iseenda usaldamine. Kui keegi sulle midagi pakub, siis ära kahtle endas, ju neil on sinuga siis mingi vettpidav plaan! Ma ei tea, mis on kool, aga heas mõttes on teater kool siis, kui saad teada, et sa pole üksi- nii laval kui ka saalis! Polygon- see on erinevate teatrite ja rühmituste inimesed, kes kokku saades annavad hea teatrietenduse, sest polügonil enne harjutatakse tulistamist, mistõttu tabatakse ka märki. See viib enesega rahuloluni, aga mitte rasvase vaid sellise, “ma võin ja oskan ja teen kah”, rahuloluni. Miks looja loob? Sest ta on looja! Ma õppisin Polygonis, et ma oskan, kui harjutada ja sellele mõelda.

KARIN RASK, vabakutseline näitlejanna ja Polygoni õpetaja
Teatrikool on kindlasti kasulik kogu eluks- õpid analüüsima nii end kui teisi, saad juurde esinemisjulgust. Lisaks spontaansust, mängulusti, vabadust. Tõenäoliselt ka kella tundmist, austust, viisakust. Kõik eluks vajalikud asjad! Teater on kool- näitlejana vastan, et iga lavastusperioodi ajal õpid midagi enda kohta (püüad leida endas rollile omaseid iseloomujooni, et neid siis võimendada). Aga kindasti on hea etendus nö. kooliks vaatajale sest paneb mõtlema. Polygon- see on Väike Koht suures linnas, kus kell käib kuidagi aeglasemalt ning kus on võimalus süveneda. K uhu see kõik viib? Helgesse tulevikku? Mina tutvusin Polygonis kummalise Norra mehe Jon Fossega (“Keegi tuleb ju ikka” autor, toim.), juba selle eest olen väga tänulik :)

RAUL TALMAR, kõikvõimalike laulukooride dirigent, noorte- ja üldlaulupidude liigi- ja programmijuht
Kõik, mis ei ole kurjusega seotud, on õppimist väärt. Kui keegi ütleb, et kogu maailm on kuri, siis proovigu olla ilma õppimata. Teater on igal juhul ja kogu aeg kool, kas me seda alati ja kogu aeg taipame on iseasi. Kui ta meid kurjaks teeb, äkki siis siiski ei ole enam kool.. Polygon on polügoon- õppemanöövrite või lahingute ja võitude plats. Vähemasti minu peas assotsieerub see sellena- harjutamise ja leidmise kohana. Keegi ei tea kunagi, kuhu see kõik viib, kuid rada ise maha panna ongi ju põnev. Ja kõik teed viivad sinna, kuhu me ise tahame minna! Polygonis õppisin, et kõik inimesed on head ja huvitavad.

KÄRT TOMINGAS, vabakutseline näitleja, laulja, EMTA Kõrgema Lavakunstikooli õppejõud, Polygoni õpetaja
Hetkes olek on õppimist väärt. Kohalolek oma elus. Teater on kool, kui keegi õpib sellest midagi. Minu meelest on kõik kogu aeg kool, seega ka teater. Polygon on energia, mille loovad inimesed, kes seal on. Tähtis polegi, kuhu see kõik viib. Tähtis on mille jaoks sinna, kuhugi poole, üldse liikuda. Mina õppisin Polygonis motivatsiooni leidma. Tolerantsi leidma. Ja senisest teistmoodi teatritegemist. Õppisin ennast uuest küljest nägema. Õppisin laua peale hüppama. Päikest!

TARVO KRALL, vabakutseline näitleja, muusik, ettevõtja
Õppimist on väärt suhtlemine, mõtlemine, väljaütlemine, arvamine, mittekartmine – enese avamine. Teater on kool siis, kui usud seda mida näed, tunne(ta)d seda, mida sa näed ja näed seda, mida tunned. Polygon on koht, kus eksida pole võimalik- kõik, mis seal teed, on sel hetkel õige. Ja see kõik viib edasi, julgemalt uutele radadele. Mina õppisin Polygonis, et energia suunamine on tähtis.


Vastuvõtukatsed uutele õpilastele toimuvad:

Tallinnas 4. septembril kell 18.00 Polygoni Teatrikooli saalis, Rävala 8, 7. korrusel
Tartus 5. septembril kell 17.30 Polygoni Teatrikooli saalis Kastanimajas, Kastani 38
Katsetele eelnevalt registreeruma ei pea, tule lihtsalt kohale!

Kooli astumise katseteks palume ette valmistada omal valikul üks luuletus ja proosapala katkend (pikkusega A4 lehekülg) peast esitamiseks. Selga liikumist võimaldavad riided!
Katsed on õpilase eeldustest ja võimetest parema ettekujutuse saamiseks, mitte konkureerimiseks.