Aidi Vallik, Piret Jaaks, Tamur Tohver

KÕIK NORMAALSED INIMESED – KNI!

Laval Karin Rask, Päär Pärenson ja Polygoni Teatrikooli õpilased Claudia Robin Andros, Joosep Spirka,                 Madis Joosep Toomel, Eliise Künnis, Rines Künnapas, Robert Kuusk, Mardi Truus, Karl Tetsmann, Grete Saar, Lili Liinev, Kärttu Kivinukk, Maria Valk jt.

 Lavastaja: Tamur Tohver
Lava ja kostüüm: Kalju Kivi
Koreograaf: Siim Tõniste
Helilooja ja elav esitus: Mait Rebane

Valgus: Tamur Tohver, Henri Viies
Produtsent: Kristel Treier
Kaasprodutsent: Georgi Viies
Eriline tänu kaasa mõtlemast: Sven Kivisildnik ja Greta Varts

Esietendus 14. novembril 2017 Vabas Lavas
Etendused: 15. novembril, 19. ja 20. veebruaril ja 5. ning 6. märtsil

Vaba Lava teatrimajas, Telliskivi 60

KNI offical!


ETENDUSEST LÄHEMALT

Tuntud noortekirjaniku ja seriaaliautori Aidi Valliku ja näidendivõistluse 2011 võitja Piret Jaaksi kombinatsioon autorina toob vaatajani haarava ja kriipiva sündmustiku ühe tavalise koolitüdruku elust täna Tallinnas. Neile sekundeerivad endistest punkaritest lavastaja Tamur Tohver (Uus poiss) ja helilooja Mait Rebane (Mait’re ja Siku, “Vennaskond”).

“MAGNUS Ja siis sa näed, kuidas mingid teised tüübid on täpselt sama moodi leti ääres, kõrred suus ja valivad… silmad hiilgavad pimeduses. Ja siis tõuseb esimene. Nagu mingi kuradi isalõvi, lükkab oksad laiali ja hakkab platsi keskele minema. Taarub kergelt, jook on mõjuma hakanud. Siis paneb tüdrukule käe õlale ja kutsub tantsima. Tüdruk raputab pead. See on seesama tüdruk, kelle sa välja oled valinud, see on alati nii…„jou mees, see on minu tüdruk.“ Üheksal juhul kümnest kakluseks ei lähe…”

Realistlikult emotsionaalse ja pingelise lavastuse tegevus hargneb täna. Hoogsasse ja haaravasse, kriipivasse ja hella kaasaegse uue teatri lavastusse on lihtne sisse elada. Isaga elava peategelasest Stella satub intriigi kahe koolikaaslasest venna vahele, käivitub ettearvamatu ja kohati ohtlik sündmustik, mis loob aga läbi huumori ja põneviku uue kvaliteedi nii noorte tärkavasse maailma kui nende suhetesse oma vanematega. Kohati hell ja kohati kompromissitult otsene suhtlus tuleb meile kõigile ette- ja mitte alati ei põhjusta seda vaid murdeiga!

“KENNETH: Siis ma nägin pärast kodus neid pilte, mis Magnus oli teinud… ja siis oli mul jälle see tunne, et ma olen millestki valesti aru saanud. Ükskõik. Neid pilte ei tohi keegi näha. Ma kustutan need kaamerast ära.”

Tunded, mootorrattad, portaalide trikid, sõbrannad ja armumine tantsutreenerisse, isa Pauli saamatu hoolitsus ja ema Hanna poiste ohjamine loob karuselli, millega Stella hädavaevalt toime tuleb. Kas isa Paul piilub oma tütart? Kas tantsutreener Harri on hoopis gay? Kelle kirjad on raamatute vahel? Kelle poolt on sõbranna Tuule ja kas ta magaks tõesti, kellega tahes lihtsalt uudishimust? Kas Kenneth on jobu ja vend Magnus saab, mida soovib? Kui kaua põleb viiekümne euroste pakk? Kui kaugele sõdab tsikkel lahtise pidurivoolikuga?

Lavastusmeeskond eesotsas kogenud lavastaja ja näitleja Tamur Tohveriga pakub askeetlikku, kuid efektset mängukeskkonda. Omaaegsest punkansamblist “Vennaskond” välja kasvanud Mait Rebane on kirjutanud igati haaravad helimaastikud, kust ei puudu aga ka tänane protest kivinenud ülalt-alla vanemlikku suhtumisse.

Lavastaja Tohver: “Mul on selle looga eriline side. Mäletan, kui mängisin ise esmakordselt üliteravas noortelavastuses          “Uus poiss” nimiosa koos selliste nimedega nagu Silvia Laidla, Rudolf Allabert, Anu Lamp, Guido Kangur, Ene-Liis Semper, Tarvo Krall jt. Olin toona 13.aastane. Sel oli siis tugev positiivne kõlapind, mida veel tänagi tagasisidena tunnetan. Inimesed tänavad, et innustasime teisi enda eest seisma. Juba kaks aastat hiljem jõudis esmakordselt punk Eestimaale. Häbelikust Uuest Poisist sai protestimeelne noor loominguline mässaja, kes lõpuks ka KGB huviorbiiti sattus. Aeg on täna teine, kuid ka “vabas riigis” on see olelusvõitlus veel karmimgi. Vaat et toona, kivinenud ühiskonnas, mõistsid ema ja isa mind rohkem kui tänased vanemad tänaseid noori. Igal juhul ei olnud maailmavallutus ja eduelu meile algnormiks…!”

“STELLA: Jooksime läbi garderoobide, kui Tuule järsku peatus. „Kenneth! Mida sa teed!“ röökis ta. Jah, ta röökis. Tuule seisis garderoobi ees, milles põrandal maas vedelesid joped… Ja Kenneth… ta… ta! Ta lihtsalt seisis seal… imelik muie näol ja…”

Nii saabki teljeks tänaste noorte kohanemine ja toimetulek nõudmiste ja ootustega, mida kodu, kool, ühiskond või kaaslased neile esitavad. “KNI” – see ei ole lihtsalt avaliku koolivägivalla peegeldus nagu omaaegne “Klass” ega leia sealt ka popkultuuri haipimist. Lavastus tegeleb probleemidega, millega väga paljud hilisteismelised oma hinges ja suhetes ümbritsevaga maadlevad. Teisisõnu, teie arvate, et kõik on normaalsed inimesed.  Meie loodame, et kõik on normaalsed inimesed. Või et kõik on normaalsed inimesed.

“STELLA: Ma mäletasin ema häält ja lõhna, aga mitte silmi. Ma igatsen teda. Seda taipasin ma just nüüd äkki, kui see kuum hoog üle käis. Korraga mu telefon helises.”

TEATRIKÜLASTAJAD

“Kõik normaalsed inimesed” on paljude noorte näitlejate võimalus koos tuntud nägudega tuua inimesteni lugu tänapäeva noorte igapäevaelust. Omavahelised suhted, hakkamasaamise võitlus ja vanemliku kasvatuse dilemmad. Kas see teatav kummitama jäänud rabelemine on klišee ja liialdus või näidatakse meile läbi selle midagi olulisemat? Seda peab igaüks otsustama, kas ta tahab või suudab näha puude taga metsa. Ei taha õpetada vanaisa kahvli ja noaga sööma, kuid etenduse lõpus lavastaja poolt kõlanud lause, et need noored inimesed on meie seas olemas on häirekell ja soovitus igale lapsevanemale, kes võiks maailma avardamise mõttes KNI ära vaadata ja korra küsida, et kas ta teab mis tema last tegelikult vaevab ning kas ta oskab temaga rääkida. Noored saavad KNI-st äratundmise ja hoolsal vaatamisel uue teadmise. Etendusse pikitud teatav huumor on kõigile, kuid kohati magusmõru. Normaalsuse ja ebanormaalsuse piir, milles noored inimesed orienteeruvad, ei ole praegu kindlasti seal samas, kus ta oli varem. Vanemad ja noored peavad mõlemad sellest aru saama, et tegelikult on kõik normaalsed inimesed. KNI.”  Robert, fotograaf

“Meeldis see vaib saalis ja kaasaelav publik, täpselt vähene lavakujundus ja väga hea muusika. Meeldis raadioteatrilik lavastus. Aga kõige rohkem meeldisid need noored inimesed, kes mängisid kogu hingest ja paremini kui päris näitlejad. Igatahes mina väljusin saalist kerge naeratusega.” Kärt, loovjuht ja ettevõtja

“Kas ma olen normaalne? Pimeduses kobades otsivad vastust sellele küsimusele paljud meist … seda eriti eas, kui kõik pole veel nii selge kui võiks ja omal nahal õppematerjali omandamist jagub. On hea teada, et neis otsingutes pole keegi meist üksi. Teater liidab ja ühendab nii inimesi kui generatsioone. KNI on siinkohal musternäidis. Siinkohal ärge unustage, et kõik normaalsed inimesed on need, kes selle loovad. ”  Itana-Maria , turundusjuht

“Äge, otsekohene, mõtlevapanev. Erinevate generatsioonide mõttelaadide ja prioriteetide erinevustest hea ja eluline ülevaade. Soovitan julmalt vaadata, kõigil.”  Sten, juhatuse liige

Hea lugu, vahvad näitlejad ja korralik lavastus! Hilispubekatele ja nende vanematele kohustulik teatrilektüür!”  Mallar, tehnikajuht

“Mulle väga meeldis, kuidas suudeti lihtsate vahenditega luua elamusrikas stsenaarium.
Tänu minimalistlikule lavakujundusele ja vähestele rekvisiitidele jäi mul piisavalt ruumi oma kujutlusvõime kasutamiseks. Ja üldse on väga vahva näha Eesti noori näitlemas :)” Nataly

MEEDIAKAJASTUSED

ERR Kultuur: “Tegelikult on noortetükiks tituleeritud “Kõik normaalsed inimesed” vajalik vaatamismaterjal nii lapsevanematele kui ka ükskõik mis eas publikule. Kohati võib see kogemus olla mõjusamgi kui noortele endile. Tasandeid ja kihte on tükis palju, kriipivad teemad ja naer (kohati läbi pisarate) annavad tänapäeva noorte maailmast ja igapäevareaalsusest huvitava ja tõetruu pildi. Hea ja mõnus on näha ka entusiastlikke ja siiraid noori laval, kes teevad oma asja kire ja naudinguga. Eks märgiline ole ka, et tükk on sisuliselt välja müüdud, mis annab tõestust, et sellist lavastust on väga-väga vaja.”  Loe kogu artiklit siit