Aidi Vallik, Piret Jaaks, Tamur Tohver

KÕIK NORMAALSED INIMESED – KNI!

Laval Karin Rask, Päär Pärenson ja Polygoni stuudiolased Claudia Robin Andros, Joosep Spirka,                 Madis Joosep Toomel, Eliise Künnis, Rines Künnapas, Robert Kuusk, Mardi Truus, Karl Tetsmann, Grete Saar, Lili Liinev, Kärttu Kivinukk, Maria Valk jt.

 Lavastaja: Tamur Tohver
Lava ja kostüüm: Kalju Kivi
Koreograaf: Siim Tõniste
Muusikaline kujundus ja elav esitus: Mait Rebane

Valgus: Tamur Tohver, Mait Rebane
Produtsent: Kristel Treier
Teavitus ja levi: Georgi Viies
Eriline tänu kaasa mõtlemast: Sven Kivisildnik ja Greta Varts

Esietendus 14. novembril 2017
Etendused: 15. novembril, 19. ja 20. veebruaril ja 5. ning 6. märtsil

Vaba Lava teatrimajas, Telliskivi 60

KNI offical!


ETENDUSEST LÄHEMALT

Tuntud noortekirjaniku ja seriaaliautori Aidi Valliku ja näidendivõistluse 2011 võitja Piret Jaaksi kombinatsioon autorina toob vaatajani haarava ja kriipiva sündmustiku ühe tavalise koolitüdruku elust täna Tallinnas. Neile sekundeerivad endistest punkaritest lavastaja Tamur Tohver (Uus poiss) ja helilooja Mait Rebane (Mait’re ja Siku, “Vennaskond”).

“MAGNUS Ja siis sa näed, kuidas mingid teised tüübid on täpselt sama moodi leti ääres, kõrred suus ja valivad… silmad hiilgavad pimeduses. Ja siis tõuseb esimene. Nagu mingi kuradi isalõvi, lükkab oksad laiali ja hakkab platsi keskele minema. Taarub kergelt, jook on mõjuma hakanud. Siis paneb tüdrukule käe õlale ja kutsub tantsima. Tüdruk raputab pead. See on seesama tüdruk, kelle sa välja oled valinud, see on alati nii…„jou mees, see on minu tüdruk.“ Üheksal juhul kümnest kakluseks ei lähe…”

Realistlikult emotsionaalse ja pingelise lavastuse tegevus hargneb täna. Hoogsasse ja haaravasse, kriipivasse ja hella kaasaegse uue teatri lavastusse on lihtne sisse elada. Isaga elava peategelasest Stella satub intriigi kahe koolikaaslasest venna vahele, käivitub ettearvamatu ja kohati ohtlik sündmustik, mis loob aga läbi huumori ja põneviku uue kvaliteedi nii noorte tärkavasse maailma kui nende suhetesse oma vanematega. Kohati hell ja kohati kompromissitult otsene suhtlus tuleb meile kõigile ette- ja mitte alati ei põhjusta seda vaid murdeiga!

“KENNETH: Siis ma nägin pärast kodus neid pilte, mis Magnus oli teinud… ja siis oli mul jälle see tunne, et ma olen millestki valesti aru saanud. Ükskõik. Neid pilte ei tohi keegi näha. Ma kustutan need kaamerast ära.”

Tunded, mootorrattad, portaalide trikid, sõbrannad ja armumine tantsutreenerisse, isa Pauli saamatu hoolitsus ja ema Hanna poiste ohjamine loob karuselli, millega Stella hädavaevalt toime tuleb. Kas isa Paul piilub oma tütart? Kas tantsutreener Harri on hoopis gay? Kelle kirjad on raamatute vahel? Kelle poolt on sõbranna Tuule ja kas ta magaks tõesti, kellega tahes lihtsalt uudishimust? Kas Kenneth on jobu ja vend Magnus saab, mida soovib? Kui kaua põleb viiekümne euroste pakk? Kui kaugele sõdab tsikkel lahtise pidurivoolikuga?

Lavastusmeeskond eesotsas kogenud lavastaja ja näitleja Tamur Tohveriga pakub askeetlikku, kuid efektset mängukeskkonda. Omaaegsest punkansamblist “Vennaskond” välja kasvanud Mait Rebane on kirjutanud igati haaravad helimaastikud, kust ei puudu aga ka tänane protest kivinenud ülalt-alla vanemlikku suhtumisse.

Lavastaja Tohver: “Mul on selle looga eriline side. Mäletan, kui mängisin ise esmakordselt üliteravas noortelavastuses          “Uus poiss” nimiosa koos selliste nimedega nagu Silvia Laidla, Rudolf Allabert, Anu Lamp, Guido Kangur, Ene-Liis Semper, Tarvo Krall jt. Olin toona 13.aastane. Sel oli siis tugev positiivne kõlapind, mida veel tänagi tagasisidena tunnetan. Inimesed tänavad, et innustasime teisi enda eest seisma. Juba kaks aastat hiljem jõudis esmakordselt punk Eestimaale. Häbelikust Uuest Poisist sai protestimeelne noor loominguline mässaja, kes lõpuks ka KGB huviorbiiti sattus. Aeg on täna teine, kuid ka “vabas riigis” on see olelusvõitlus veel karmimgi. Vaat et toona, kivinenud ühiskonnas, mõistsid ema ja isa mind rohkem kui tänased vanemad tänaseid noori. Igal juhul ei olnud maailmavallutus ja eduelu meile algnormiks…!”

“STELLA: Jooksime läbi garderoobide, kui Tuule järsku peatus. „Kenneth! Mida sa teed!“ röökis ta. Jah, ta röökis. Tuule seisis garderoobi ees, milles põrandal maas vedelesid joped… Ja Kenneth… ta… ta! Ta lihtsalt seisis seal… imelik muie näol ja…”

Nii saabki teljeks tänaste noorte kohanemine ja toimetulek nõudmiste ja ootustega, mida kodu, kool, ühiskond või kaaslased neile esitavad. “KNI” – see ei ole lihtsalt avaliku koolivägivalla peegeldus nagu omaaegne “Klass” ega leia sealt ka popkultuuri haipimist. Lavastus tegeleb probleemidega, millega väga paljud hilisteismelised oma hinges ja suhetes ümbritsevaga maadlevad.

Teisisõnu, teie arvate, et kõik on normaalsed inimesed.  Meie loodame, et kõik on normaalsed inimesed. Või et kõik on normaalsed inimesed.

 

“STELLA: Ma mäletasin ema häält ja lõhna, aga mitte silmi. Ma igatsen teda. Seda taipasin ma just nüüd äkki, kui see kuum hoog üle käis. Korraga mu telefon helises.”

MEEDIAKAJASTUSED

TEATRIKÜLASTAJAD