Camus, Vetemaa, Aule

VÕÕRAS

Janek Joost, Raivo Trass, Egon Nuter, Ago-Hendrik Kerge, Rain Simmul, Lauri Saatpalu, Elina Pähklimägi
Lavastaja: Erki Aule
Kunstnik: Tamur Tohver
Helilooja: Peeter Rebane
Esietendus 5. mail 2010 Hobuveskis

ETENDUSEST LÄHEMALT

Noor ja igas mõttes korralik mees MERSAULT on pannud toime mõrva – tapnud mererannas võhivõõra inimese. Meenutades kohtu-uurijale seda saatuslikku päeva, tabab ta end mõttelt, et kogu eelnev elu on olnud lihtne ja absurdne, nagu muide meil kõigil. 9109537_CEKj7CÜhel hetkel hakkas ta tundma ennast selle elu absurdsuse eest alasti ja abitult. See kasvas üle arusaamaks omaenese eksistentsi tühisusest. Olles teadlik oma mässajalikust loomusest, ei tee MERSAULT siiski midagi, et olukorda parandada. Pigem vastupidi, ta laseb end juhtida absurdsel maailmal, millesse ta on kaotanud oma usu, millesse ta isegi kardab uskuda. Ta teab, et kõige olulisemates ja sügavamates küsimustes on inimene alati üksi- teda ei saa keegi aidata.
Lavastus fokusseerib oma tähelepanu alla eksistentsiaalsed teemad, mis puudutavad meid kõiki.Kas me tegelikult suudame aidata teisi inimesi? Kas me suudame aidata ennast? Kus ma olen?

Hobuveski on hoonena huvitav paik- ajalooliselt esimene mehaniseeritud veevärk linnas. Seega oluline eluallikas ja läte. Paik, kus hobune aina ringiratast sammus, et elu seisma ei jääks. Mõneti meenutab see Camus „Sisyphose müüti“, kus tehakse selgeks, et Sisyphos oli tegelikult õnnelik inimene oma korduvas tegevuses, tema elul oli selge siht ja eesmärk, seevastu kui meie teised lihtsalt katse-eksitus meetodil elame. Lavastuse sisu, koht ja aeg liidavad endas väga mitu mõõdet ning tekitavad ridamisi lisaväärtusi ja –tähendusi.

ESIETENDUSE PILDID